Täpsusest ja vandumisest
Kui Troels ja Hans mulle Teravmägedel kiivide "lõdvestumust" kirjeldasid, maalides värvika pildi inimestest, kes ei jookse eluga võidu, vaid lasevad end ajaga kaasa kulgeda, aimasin ma juba siis, et see "lõdvestumus" esineb siukeste praktiliste juhtumitena nagu näiteks tänane hommik.
Mike'i auto peaks hommikul kella 7.20 paiku maja taga olema, meid peale võtma, ja on siiamaani iga hommik olnud kah. Aga mitte täna.
7.20. Pole.
7.30. Pole.
7.40. Ikka pole.
Mina vedelen veranda puittoolil, loen Alexander McCall Smithi raamatut. Kate, Maren ja Lea vaatavad üheskoos kaamera videosalvestust pühapäevaõhtusest patsutusmängust. Stu on kusagil oma majas, uks pärani lahti. Kõik teavad, et Mike hilineb, ja keegi ei tea, miks, aga keegi ei tee sellest suurt numbrit. No hilineb, jah, no ja mis siis.
7.45 paiku, kui raamatu tagakaas vastu tuleb, tõusen mina toolilt, kaon majja, hõikan veel üle ukse, et kui Mike tuleb, kutsuge mind kah, onju, ja lähen natuke koristama. Ajan porijäljed koridorivaibalt kokku, pühin pesuruumi põranda, viskan mingid prügipurud minema. Teen elamisele puhtamat nägu, lühidalt.
Siis, kuna Mike'i ikka veel ei ole, tatsan ülemisele korrusele, et kiivide punktuaalsusest blogikannet teha, aga kuulen juba, kuidas kellegi maastur tagahoovi sõidab, ning hakkan tagasi alla tulema.
Mike, ilma seletamata, miks ta õigel ajal ei tulnud ja vabandamata rahva ees, kes kogu selle aja teda oodanud on, saapadki jalas, annab lühida ülevaate, et kuna vihma on öösel päris kõvasti juurde tulnud, siis praegu tööle ei lähe, aga et istugu me siis ootel ja kui asi kuivemaks on läinud, küll ta siis teada annab.
***
Mul tekkis kohe erk mõtteparalleel Teravmägede ajaga, kui ka keegi peaaegu kunagi õigel ajal kohal polnud, kui mina ja Troels välja arvata. Viis minutit, kümme minutit, viisteist minutit - see oli selline mugav siia-sinna umbluu aeg, mis oli veel üsna viisakuse piirides, vähemalt isiklike tutvuste korral. "Tulen sellisel-ja-sellisel kellaajal" tähendas ikka, et "tulen umbkaudu sellisel-ja-sellisel kellaajal", ja kõik võtsidki seda sellena.
Aga... siin ja Teravmägede vahel on üks erinevus.
Teravmägedel käis hilinemine ikka koos mingi loodusliku põhjusega, vähemalt suuremalt jaolt. Kord oli auto juurde lumevaal kogunenud, mis oli vaja puhastada, kord oli vaja kedagi teist hangest välja lükata, kord suri mootor välja, kord... kogu aeg võis mingi asi juhtuda, ja see käis eluga kaasas. Jah, vahel jõudsid Hans ja Linn hiljem lihtsalt seetõttu, et nad jõudsidki hiljem, aga see oli juba vähemusjuhtumus.
Siin aga ma ei näe, kus need hilinemise põhjused on. Vähemalt mingid otsesed põhjused, et "näed, ma jäin hiljaks, kuna..." Pigem tundub, et see käib lihtsalt elustiili juurde, kogu selle chill-out olemise juurde, et kellaaeg on lihtsalt umbmäärane orientiir. Ja et kui keegi hiljaks hakkab jääma, siis ta ei helista teisele, et uou, kuule, ära sa veel ära mine, ma jõuan varsti, vaid peetakse normaalseks, et teine istub seal ja ootab.
Kui me Taiga Queenstownis kohtumise kokku olime leppinud, siis ma istusin julgelt 15 minutit seal kooliesisel murul, ise ka muideks niigi hiljaks jäädes (sest ma olin esiteks valele murule läinud), enne kui Tai välja ilmus. "Kuule ma, jah, hakkasin juba mõtlema, et mis ma olen jälle valesse kohta läinud või," naersin ma tema lähemale astudes ja Tai ainult nöökis: "Ah, ole rahulik, peaasi et ma üldse kohale jõudsin, onju?" Ja siis me läksime, nagu midagi poleks juhtunud, otse kokkulepitud jututeemade juurde.
Muideks, see on küll üks märkimist väärt asi: ma ei ole veel seni ühtegi murtud lubadust kogenud. Nad küll hilinevad, aga nad tulevad kohale. Ja kui ma istun ning ootan, siis kui mulle pole just helistatud, et kohtumist tühistada, siis ma võin kindel olla, et kohale tullakse.
Kui ma Christchurchis Antarktika keskuses olin, siis nende PR inimene oli kas unustanud mu andmed vastuvõtulauda anda või oli seal mingi muu eksitus - nemad igatahes ei teadnud, mis värk on - aga kõik lahenes, sest kui ma ütlesin, et "ma olen selle-ja-sellega rääkinud ja me leppisime kokku, et...", siis ei hakatud kontrollima, et kas tõesti oli nii, vaid lihtsalt nõustuti, et noh, kui tema nii ütles, siis küllap nii ka oligi, ja tehti kõik paberitöö kohapeal ära. Selline chill out tunne.
Aga samas see chill out tähendab ka seda, et ühel hommikul võid sa saada ühed juhised töö tegemiseks (koos palvega eelnev töö ümber teha, kuna tegid "valesti") ja järgneval hommikul täpselt vastupidised, ja keegi ei kergita kulmu ka mitte.
Tõsi küll, ma leppisin iseendaga kokku, et kui ma veel üks kord risti vastupidi tegemise juhised saan, siis ma küsin Mike'ilt, et kuule mees, kas me valime tööprotseduure tähtede seisust lähtuvalt või milles värk on.
***
Ahjaa, ma tahtsin vandumisest ka ju kirjutada, õigus. Lihtne näide:
Kui Rob annaks mulle dollari iga kord, kui ta ütleb "Fuck", siis mina oleks väga rikas ja Rob väga vaene mees.
"Mis sa itsitad seal?" küsis Rob, kui ma oma võileiva kohal muhelesin (see oli vist nii umbes nädal aega tagasi), ja ma vastasin ausalt, et tead, ma just kuulasin su juttu ning lugesin sõnu kokku. Lause peale sain kokku 7 fuck'i.
"No mida on, ma olen kiivi ju, onju? Me vannume, see lihtsalt käib nii!"
Või siis Mike. Või Chaz. Või Anita. Kõik vannuvad. Isegi Lea ja Maren viskavad, üks fuck siia, teine sinna, ja kõik on nagu muu jutu sees. Muuhulgas.
Samas, eks see on vist põlvkondade vaheline värk kah. Meie seltskonnast on ju noorim Kate, alles sai 19 laupäeval, ja vanim Rob, kes, kui ma õigesti mäletan, on 28. Aa, ei!, pardon: Stu on veel vanem, 30. Maikuus saab 31. Et see põlvkond räägibki nii vist, eriti kuna tegu on inimestega, kellest minul on ainsana haridustase, mis ületab keskkooli - Robil ja Chazil pole sedagi.
Queenstownis ma ju nii palju vandumist ei kuulnud. Ja seltskonna, kellega läbi käisin, vanus oli ka kergelt öeldes kõrgem kui praegune. Haridustase kah.
Kate 19.
Lea 19.
Maren 20.
Chaz 21.
Mike 22.
Mina 24.
Anita 26.
Rob 28.
Stu 30.
Umbes kuu aja pärast, kui on planeeritud tagasi lõunasse liikumine, olen ma vist emotsionaalselt päris lahkumisaldis. Hetkel rahuldab minu uudishimu raamatute seltskond ning kirjad, mida vahetan - väga igav pole hakanud. Aga mingil hetkel, pakun, viskab see vist üle küll, et mul ei ole oma majanaabritega eriti millestki rääkida.
Taile tuleb kindlasti külla minna. Colinit tahaks näha.
***
Misasi see on, mis muudab mind aina rohkem Tartu-inimeseks? Kui ma esiti Tartusse tulin, siis ma ütlesin kohe, et mulle ei meeldi see linn, kuna seal on seiskunud sisemaa õhk, tundub nagu suur küla ja seal pole eriti midagi teha. Enam-vähem kuni baka lõpuni mõtlesin nii.
Aga siis, Teravmägedelt naastes, avastasin, et ohoo, Tartus võib kevadel ikka päris tore olla. Ja sel sügisel magistrisse minnes sama, et kuigi Tartus on hunnik asju, mis mulle ei meeldi, oli ikkagi mõnus reedehommikuse rongiga Härma juurde laekuda. Ja aina mõnusamaks läks, eriti lehtede langemise aegu. Eriti siis, kui Lauristin loengut andis. Lauristini ma kuulaks kasvõi hommikust õhtuni, kui antaks.
Nüüd, pea kaks kuud kodust eemal olles mõtlen, et Tartusse tahaks. Kui lahendaks veel kuidagi selle mere probleemi ära (kuidas Pirita Tartusse saada), siis olekski kõik korras. Ja mõned mäed ei teeks kah paha.
Miks on minust kui Tallinna-inimesest Tartu-inimene saama hakanud? Juuratudengist ajakirjandustudeng? Boheemiks kätte ära läinud või?
Ma igatsen päris ausal kombel Tartu loenguruumi, kui kuulen praegu oma magamistoa aknast, millest rahvas verandal räägib. Mari ja Sannu ja Klairts olid korterinaabritena ikka tükk maad etemat sorti seltskond. Eriti esimene oma naljaka kõõksumisega, kui ta omaenda nalja peale naeru tagasi ei suuda hoida :P
Head ajad, head ajad. Praegu on kah head ajad, aga teistmoodi.
Mike'i auto peaks hommikul kella 7.20 paiku maja taga olema, meid peale võtma, ja on siiamaani iga hommik olnud kah. Aga mitte täna.
7.20. Pole.
7.30. Pole.
7.40. Ikka pole.
Mina vedelen veranda puittoolil, loen Alexander McCall Smithi raamatut. Kate, Maren ja Lea vaatavad üheskoos kaamera videosalvestust pühapäevaõhtusest patsutusmängust. Stu on kusagil oma majas, uks pärani lahti. Kõik teavad, et Mike hilineb, ja keegi ei tea, miks, aga keegi ei tee sellest suurt numbrit. No hilineb, jah, no ja mis siis.
7.45 paiku, kui raamatu tagakaas vastu tuleb, tõusen mina toolilt, kaon majja, hõikan veel üle ukse, et kui Mike tuleb, kutsuge mind kah, onju, ja lähen natuke koristama. Ajan porijäljed koridorivaibalt kokku, pühin pesuruumi põranda, viskan mingid prügipurud minema. Teen elamisele puhtamat nägu, lühidalt.
Siis, kuna Mike'i ikka veel ei ole, tatsan ülemisele korrusele, et kiivide punktuaalsusest blogikannet teha, aga kuulen juba, kuidas kellegi maastur tagahoovi sõidab, ning hakkan tagasi alla tulema.
Mike, ilma seletamata, miks ta õigel ajal ei tulnud ja vabandamata rahva ees, kes kogu selle aja teda oodanud on, saapadki jalas, annab lühida ülevaate, et kuna vihma on öösel päris kõvasti juurde tulnud, siis praegu tööle ei lähe, aga et istugu me siis ootel ja kui asi kuivemaks on läinud, küll ta siis teada annab.
***
Mul tekkis kohe erk mõtteparalleel Teravmägede ajaga, kui ka keegi peaaegu kunagi õigel ajal kohal polnud, kui mina ja Troels välja arvata. Viis minutit, kümme minutit, viisteist minutit - see oli selline mugav siia-sinna umbluu aeg, mis oli veel üsna viisakuse piirides, vähemalt isiklike tutvuste korral. "Tulen sellisel-ja-sellisel kellaajal" tähendas ikka, et "tulen umbkaudu sellisel-ja-sellisel kellaajal", ja kõik võtsidki seda sellena.
Aga... siin ja Teravmägede vahel on üks erinevus.
Teravmägedel käis hilinemine ikka koos mingi loodusliku põhjusega, vähemalt suuremalt jaolt. Kord oli auto juurde lumevaal kogunenud, mis oli vaja puhastada, kord oli vaja kedagi teist hangest välja lükata, kord suri mootor välja, kord... kogu aeg võis mingi asi juhtuda, ja see käis eluga kaasas. Jah, vahel jõudsid Hans ja Linn hiljem lihtsalt seetõttu, et nad jõudsidki hiljem, aga see oli juba vähemusjuhtumus.
Siin aga ma ei näe, kus need hilinemise põhjused on. Vähemalt mingid otsesed põhjused, et "näed, ma jäin hiljaks, kuna..." Pigem tundub, et see käib lihtsalt elustiili juurde, kogu selle chill-out olemise juurde, et kellaaeg on lihtsalt umbmäärane orientiir. Ja et kui keegi hiljaks hakkab jääma, siis ta ei helista teisele, et uou, kuule, ära sa veel ära mine, ma jõuan varsti, vaid peetakse normaalseks, et teine istub seal ja ootab.
Kui me Taiga Queenstownis kohtumise kokku olime leppinud, siis ma istusin julgelt 15 minutit seal kooliesisel murul, ise ka muideks niigi hiljaks jäädes (sest ma olin esiteks valele murule läinud), enne kui Tai välja ilmus. "Kuule ma, jah, hakkasin juba mõtlema, et mis ma olen jälle valesse kohta läinud või," naersin ma tema lähemale astudes ja Tai ainult nöökis: "Ah, ole rahulik, peaasi et ma üldse kohale jõudsin, onju?" Ja siis me läksime, nagu midagi poleks juhtunud, otse kokkulepitud jututeemade juurde.
Muideks, see on küll üks märkimist väärt asi: ma ei ole veel seni ühtegi murtud lubadust kogenud. Nad küll hilinevad, aga nad tulevad kohale. Ja kui ma istun ning ootan, siis kui mulle pole just helistatud, et kohtumist tühistada, siis ma võin kindel olla, et kohale tullakse.
Kui ma Christchurchis Antarktika keskuses olin, siis nende PR inimene oli kas unustanud mu andmed vastuvõtulauda anda või oli seal mingi muu eksitus - nemad igatahes ei teadnud, mis värk on - aga kõik lahenes, sest kui ma ütlesin, et "ma olen selle-ja-sellega rääkinud ja me leppisime kokku, et...", siis ei hakatud kontrollima, et kas tõesti oli nii, vaid lihtsalt nõustuti, et noh, kui tema nii ütles, siis küllap nii ka oligi, ja tehti kõik paberitöö kohapeal ära. Selline chill out tunne.
Aga samas see chill out tähendab ka seda, et ühel hommikul võid sa saada ühed juhised töö tegemiseks (koos palvega eelnev töö ümber teha, kuna tegid "valesti") ja järgneval hommikul täpselt vastupidised, ja keegi ei kergita kulmu ka mitte.
Tõsi küll, ma leppisin iseendaga kokku, et kui ma veel üks kord risti vastupidi tegemise juhised saan, siis ma küsin Mike'ilt, et kuule mees, kas me valime tööprotseduure tähtede seisust lähtuvalt või milles värk on.
***
Ahjaa, ma tahtsin vandumisest ka ju kirjutada, õigus. Lihtne näide:
Kui Rob annaks mulle dollari iga kord, kui ta ütleb "Fuck", siis mina oleks väga rikas ja Rob väga vaene mees.
"Mis sa itsitad seal?" küsis Rob, kui ma oma võileiva kohal muhelesin (see oli vist nii umbes nädal aega tagasi), ja ma vastasin ausalt, et tead, ma just kuulasin su juttu ning lugesin sõnu kokku. Lause peale sain kokku 7 fuck'i.
"No mida on, ma olen kiivi ju, onju? Me vannume, see lihtsalt käib nii!"
Või siis Mike. Või Chaz. Või Anita. Kõik vannuvad. Isegi Lea ja Maren viskavad, üks fuck siia, teine sinna, ja kõik on nagu muu jutu sees. Muuhulgas.
Samas, eks see on vist põlvkondade vaheline värk kah. Meie seltskonnast on ju noorim Kate, alles sai 19 laupäeval, ja vanim Rob, kes, kui ma õigesti mäletan, on 28. Aa, ei!, pardon: Stu on veel vanem, 30. Maikuus saab 31. Et see põlvkond räägibki nii vist, eriti kuna tegu on inimestega, kellest minul on ainsana haridustase, mis ületab keskkooli - Robil ja Chazil pole sedagi.
Queenstownis ma ju nii palju vandumist ei kuulnud. Ja seltskonna, kellega läbi käisin, vanus oli ka kergelt öeldes kõrgem kui praegune. Haridustase kah.
Kate 19.
Lea 19.
Maren 20.
Chaz 21.
Mike 22.
Mina 24.
Anita 26.
Rob 28.
Stu 30.
Umbes kuu aja pärast, kui on planeeritud tagasi lõunasse liikumine, olen ma vist emotsionaalselt päris lahkumisaldis. Hetkel rahuldab minu uudishimu raamatute seltskond ning kirjad, mida vahetan - väga igav pole hakanud. Aga mingil hetkel, pakun, viskab see vist üle küll, et mul ei ole oma majanaabritega eriti millestki rääkida.
Taile tuleb kindlasti külla minna. Colinit tahaks näha.
***
Misasi see on, mis muudab mind aina rohkem Tartu-inimeseks? Kui ma esiti Tartusse tulin, siis ma ütlesin kohe, et mulle ei meeldi see linn, kuna seal on seiskunud sisemaa õhk, tundub nagu suur küla ja seal pole eriti midagi teha. Enam-vähem kuni baka lõpuni mõtlesin nii.
Aga siis, Teravmägedelt naastes, avastasin, et ohoo, Tartus võib kevadel ikka päris tore olla. Ja sel sügisel magistrisse minnes sama, et kuigi Tartus on hunnik asju, mis mulle ei meeldi, oli ikkagi mõnus reedehommikuse rongiga Härma juurde laekuda. Ja aina mõnusamaks läks, eriti lehtede langemise aegu. Eriti siis, kui Lauristin loengut andis. Lauristini ma kuulaks kasvõi hommikust õhtuni, kui antaks.
Nüüd, pea kaks kuud kodust eemal olles mõtlen, et Tartusse tahaks. Kui lahendaks veel kuidagi selle mere probleemi ära (kuidas Pirita Tartusse saada), siis olekski kõik korras. Ja mõned mäed ei teeks kah paha.
Miks on minust kui Tallinna-inimesest Tartu-inimene saama hakanud? Juuratudengist ajakirjandustudeng? Boheemiks kätte ära läinud või?
Ma igatsen päris ausal kombel Tartu loenguruumi, kui kuulen praegu oma magamistoa aknast, millest rahvas verandal räägib. Mari ja Sannu ja Klairts olid korterinaabritena ikka tükk maad etemat sorti seltskond. Eriti esimene oma naljaka kõõksumisega, kui ta omaenda nalja peale naeru tagasi ei suuda hoida :P
Head ajad, head ajad. Praegu on kah head ajad, aga teistmoodi.
Laineliug
Olen avastanud/leiutanud viisi ookeanimõnude nautimiseks ilma ujuma saamata.
Point on siis see, et tuleb leida keskmine (mitte suur! Ja samas, väiksest poleks kah kasu) laine, visata end meeter-poolteist lainemurrust eespool pikali (kalipsos, loomulikult, sest ilma selleta toimib kiviklibu nagu höövel) ja lasta lainevahul end kolm-neli-viis meetrit edasi kanda, kuni möll ära vaibub.
Siis kiiresti jalad alla saada, enne kui tagasiveerev vesi kaasa haarata on jõudnud, sülitada soolane vesi suust välja, pühkida silmad kuivaks ja alustada protseduuri algusest peale. (Pärast koju jõudes tuleb kogu see kiviklibu kalipso seest välja raputada ja seejärel vannitoa põrandalt ära pühkida. )
Plusspool: väga äge meelelahutus.
Miinuspool: vahel läheb laine suuruse arvutamisega nihu ja suurelt lainelt saab päris hea oblaka piki kukalt.
Põhipoint on nüüd mitte liiga ülemeelikuks minna, sest ma ikka jätkuvalt olen veendunud (ja majanaabrid kah), et ujumaminek toimib siin ainult ühe suuna piletina.
Point on siis see, et tuleb leida keskmine (mitte suur! Ja samas, väiksest poleks kah kasu) laine, visata end meeter-poolteist lainemurrust eespool pikali (kalipsos, loomulikult, sest ilma selleta toimib kiviklibu nagu höövel) ja lasta lainevahul end kolm-neli-viis meetrit edasi kanda, kuni möll ära vaibub.
Siis kiiresti jalad alla saada, enne kui tagasiveerev vesi kaasa haarata on jõudnud, sülitada soolane vesi suust välja, pühkida silmad kuivaks ja alustada protseduuri algusest peale. (Pärast koju jõudes tuleb kogu see kiviklibu kalipso seest välja raputada ja seejärel vannitoa põrandalt ära pühkida. )
Plusspool: väga äge meelelahutus.
Miinuspool: vahel läheb laine suuruse arvutamisega nihu ja suurelt lainelt saab päris hea oblaka piki kukalt.
Põhipoint on nüüd mitte liiga ülemeelikuks minna, sest ma ikka jätkuvalt olen veendunud (ja majanaabrid kah), et ujumaminek toimib siin ainult ühe suuna piletina.
Briti pidu = alkohol
Nojah, ega ma väga mööda ei pannud.
Pühapäeva õhtul laekus kenake autotäis lällavaid majanaabreid Kaikourast, kast õllet ja natuke veini kaasas, ning hakkas köögilaua peal seda patsutamismängu mängima. Iga kord, kui keegi eksis, tuli "karistuseks" veel alkoholi juua. Pühapäeva ÕHTUL, kordan igaks juhuks üle. Mitte reedel. Mitte laupäeval. Pühapäeval. See tähendab õhtul enne tööpäeva hommikut. Pühapäeval.
Esmaspäeval oli stsenaarium igatahes selline, et kuigi Mike lasi meil üheksani magada, nägi Stu juba hommikul, et täna pole mõtet tööd teha, pea valutab ja paha on olla, ning läks ära, koju, Kate aga suutis kuni pärastlõunani vastu pidada, kuni temagi pohmelusega minema saatsime, välja magama. Lea ja Maren olid kenakesti terve päeva platsis, nemad olid alkoholiga vaiksemalt võtnud ja peavalu seetõttu ei kaevanud.
"Laupäeval jõime ikka täitsa täis," ütles Stu esmaspäeva hommikul ja lisas, kui ma küsisin, mida ta siis pühapäeval tegi, kas käis koos teistega Kaikouras ringi või,"ma ei tea, mis teised tegid, aga mina tahtsin uuesti täis juua ja no eks ma siis jõingi."
Näidake mulle kah, kus see lõbu on, kui iga jummala väljaskäimine algab pubis ja lõpeb kõva teise päeva pohmelusega. Iga. Jummala. Kord. Ja kui keegi brittidest praegu loeb seda, siis vabandan kohe ette ja taha ära, kui ma kellelegi liiga teen, aga no ei ole mina veel Uus-Meremaal sellist minuvanust britti näinud, kes suudab pubisse sattudes alkoholiga mõistlikult võtta. Või üleüldse tahab seda teha.
Aga jummala pärast, enda maks ja neerud, jooge aga päälegi. Terviseks. Mul oli ka s*taks tore nädalavahetus, aitäh küsimast. Päriselt ka.
Pühapäeva õhtul laekus kenake autotäis lällavaid majanaabreid Kaikourast, kast õllet ja natuke veini kaasas, ning hakkas köögilaua peal seda patsutamismängu mängima. Iga kord, kui keegi eksis, tuli "karistuseks" veel alkoholi juua. Pühapäeva ÕHTUL, kordan igaks juhuks üle. Mitte reedel. Mitte laupäeval. Pühapäeval. See tähendab õhtul enne tööpäeva hommikut. Pühapäeval.
Esmaspäeval oli stsenaarium igatahes selline, et kuigi Mike lasi meil üheksani magada, nägi Stu juba hommikul, et täna pole mõtet tööd teha, pea valutab ja paha on olla, ning läks ära, koju, Kate aga suutis kuni pärastlõunani vastu pidada, kuni temagi pohmelusega minema saatsime, välja magama. Lea ja Maren olid kenakesti terve päeva platsis, nemad olid alkoholiga vaiksemalt võtnud ja peavalu seetõttu ei kaevanud.
"Laupäeval jõime ikka täitsa täis," ütles Stu esmaspäeva hommikul ja lisas, kui ma küsisin, mida ta siis pühapäeval tegi, kas käis koos teistega Kaikouras ringi või,"ma ei tea, mis teised tegid, aga mina tahtsin uuesti täis juua ja no eks ma siis jõingi."
Näidake mulle kah, kus see lõbu on, kui iga jummala väljaskäimine algab pubis ja lõpeb kõva teise päeva pohmelusega. Iga. Jummala. Kord. Ja kui keegi brittidest praegu loeb seda, siis vabandan kohe ette ja taha ära, kui ma kellelegi liiga teen, aga no ei ole mina veel Uus-Meremaal sellist minuvanust britti näinud, kes suudab pubisse sattudes alkoholiga mõistlikult võtta. Või üleüldse tahab seda teha.
Aga jummala pärast, enda maks ja neerud, jooge aga päälegi. Terviseks. Mul oli ka s*taks tore nädalavahetus, aitäh küsimast. Päriselt ka.
Päev mererannas
Täna on üks neid päevi, kui on niiskelt palav. No niimoodi rämedalt niiskelt palav, et lähed välja ja mõtled, et kuhu hapnik kõik ära on pandud, sest sinu kopsud seda kohe kindlasti kätte ei saa. Ja ühtlasi jube tore päev mererannas vedelemiseks, sest kuna tuult ei ole, siis külm ei hakka.
No ja eks ma seda siis tegingi. Möllasin lainetes. (Ujuma ei läinud, sest ma jätkuvalt olen veendunud, et see on suitsiidne. Mind on paar lainet käpuli lennutanud, kui ma nende kõrgust alahindama olen sattunud, ja ma tean küll, kuda see väljavool kaasa haarab. Ma päris nii kõva veepallur ka nüüd ei ole, et oleksin kindel, et sellest lainemurrust tagasi kaldale saan. Sest murrust võin ma ju üle saada, aga kas ma ka teadvuse säilitan, kui see laine mind, mütaki!, kaldale viskab, see on juba iseküsimus.)
Ja nüüd ma mõtlen, et see ülekeha sügelus üritab mulle vist vihjata, et Mann, mine pese ookeanisool duši all maha. Jep, seda ma vist teengi.
Aga enne tuleb vist veel korra lainetesse möllama minna - tont seda teab, millal järgmine kord nii pühalikku rannailma saab.
No ja eks ma seda siis tegingi. Möllasin lainetes. (Ujuma ei läinud, sest ma jätkuvalt olen veendunud, et see on suitsiidne. Mind on paar lainet käpuli lennutanud, kui ma nende kõrgust alahindama olen sattunud, ja ma tean küll, kuda see väljavool kaasa haarab. Ma päris nii kõva veepallur ka nüüd ei ole, et oleksin kindel, et sellest lainemurrust tagasi kaldale saan. Sest murrust võin ma ju üle saada, aga kas ma ka teadvuse säilitan, kui see laine mind, mütaki!, kaldale viskab, see on juba iseküsimus.)
Ja nüüd ma mõtlen, et see ülekeha sügelus üritab mulle vist vihjata, et Mann, mine pese ookeanisool duši all maha. Jep, seda ma vist teengi.
Aga enne tuleb vist veel korra lainetesse möllama minna - tont seda teab, millal järgmine kord nii pühalikku rannailma saab.
Öine jalutuskäik
"Tehnoloogia imed," (või midagi muud selles vaimus) ütles Andre, kui nägi mind Uus-Meremaa õhtupoolikul ja vastavalt Eesti hommikul Google'isse sisse logimas. Tühja neist imedest, hakkasin ma talle kohe vastama, praegu on asi puhtas jäärapäisuses - aga ma ei tea siiani, kas ta mu vastuse kätte sai, sest mida mul enam ei olnud, oli internetiühendus.
Astunuks Ben tol hetkel farmi kontoriruumidesse ja küsinuks, kuidas pagana päralt ma Claverleyst sinna sain, kui kõik ülejäänud Anita autoga Kaikourasse on sõitnud ja meie endi maastur generaatoririkkega kuuride juures seisab, pidanuks ma vastama, et... kui päris aus olla, siis ma kõndisin. Claverleyst kontorisse. Jala.
Palju see kilomeetrites teeb? Ma ei tea. Kolm kilomeetrit? Neli kilomeetrit? Viis kilomeetrit? Igatahes selline korralik jalutuskäik, mööda asfaltteed poleks vahemaa midagi maha kõndida - aga arvake jah, et ma mööda asfaltteed läksin. Ei läinud. Mööda mereranda läksin.
Ja, oi!, kui õnnelik ma olin, et ma just randamööda läksin.
Alustasin Claverleyst kusagil nelja-viie vahel õhtul, kui päikesel veel tund aega taevalaotusel oli käia, ning jõudsin just ajaks, kui ketas läänepoolsete mägede taha hakkas vajuma, Conway jõe suudme juurde. Või siis õigemini öeldes sinna, kus Conway jõgi ookeani lähedale jõuab - sest otsest suuet tal ei olegi. Kohalikud jõed jooksevad ju liiva enne, kui nende vesi ookeanilaineteni jõuab, ja Conway kui ümbruskonna suurim võib uhkustada vähemasti pisikese järvekesega seal, kus loogiliselt võttes suue peaks olema, samas kui teistel ojadel puudub seegi.
Igatahes valguse vaatemäng oli muljetavaldav. Kindlasti muljetavaldavam kui see, mida mu töökas, aga reisides kõvasti kolistada saanud kaamera jäädvustada suudab.
Aga miks ma õigupoolest kontorisse tahtsin jalutada? Noh...
Ülejäänud rahvas sõitis Kaikourasse Kate'i sünnipäeva tähistama, mis brittide traditsioonide kohaselt tähendab seda, et minnakse pubisse, lällatakse seni, kuni tervis vähegi kannatab, ja minnakse siis hostelisse peatäit välja magama, et siis järgmisel pärastlõunal tagasi Claverleysse jõuda. Millel iseenesest poleks nagu viga midagi, aga ma ei viitsi päris kahte vaba päeva kah linna ja pubide peale ära kulutada. Lõppude lõpuks, kui ma tahan ümbruskonnaga tuttavamaks saada, siis millal ma siin liikuma peaks, kui mitte vabadel päevadel? Õhtul kell kuus pärast tööpäevi, kui a) on pime, b) mina olen väsinud ja c) äratus niikuinii 6.15 või? Ei, aitäh, jätan vahele.
Nii et vabandasin viisakalt, et mina jätan sel korral vahele, ja jäin pühas rahus laupäevaks-pühapäevaks ookeanimajja. Üksinda. Sweet!
Teadsin, et tahan natuke konnata, võib-olla ka ööseks tähtede alla magama jääda, aga samas mul oli jube suur tahtmine teada saada, kas d'Arcy on midagi kirjutanud, nii et lõin kaks kärbest ühe hoobiga ja otsustasin, sülar seljakotis, jala kontorisse kõmpida, kus teatavasti on netiühendus. Sort of. Natuke.
Seepärast läksingi.
Mis mererannas "jalutamise" tiba tüütuks teeb, aga eks seda te teate niikuinii ise ka, on esiteks pidev liivas müttamine, mis ajab higimulli otsa ette isegi siis, kui üldse mitte kiirustada, ja teiseks pidev ühes suunas kallak, mis annab isegi 24-aastasele tunda, et jaa, ega need keskas tõkkejooksutrennidel siniseks löödud põlved päris ilma tagajärjeta ka nüüd möödunud ei ole. Puusad ja põlved - need hakkavad ikka aina rohkem ennast meelde tuletama. Ptüi, kurat.
Kusagil kilomeeter enne kontorit ronisin ma igatahes liivaranna pealt üles, asfalttee peale. Mõnus sirge oli. Tasane. Kõva.
Ja netiühendusega, nagu ma enne juba ütlesin, oli täpselt nii nagu oli. Tänu Google'i "partially offline" süsteemile sain ma küll kõik ära loetud, mis mulle on kirjutatud (d'Arcyt, kahjuks, ma kätte ei saanudki. Millest on kahju, sest ta võinuks reedel vastu laupäeva siit läbi tulla), aga ega ma kellelegi vastatud ei saanud.
Ja tagasitee... Ooo, tagasitee oli päris äge.
Kuidas öeldasse selle kohta, kui on täiskuu vastand? Öö, kui kuud üldse pole? Noh, et kuu on olemas küll, aga teda ei ole üldse näha? Igatahes eile oli see.
Kui ma kontorist välja tulin, silmad valgusega harjunud, siis esiteks ma ei näinud ÜLDSE mitte midagi. Puudevaheline tee on muidugi hea varjuline koht kah, sinna ei ulatunud tähed ka valgust näitama.
No ja ma siis komberdasin, pealamp sisse lülitatud, kruusatee peal asfaldi poole, aga ega see väga tore ei olnud, sest kuna mul ei olnud mitte mingit pidet horisondi, tähtede ega millegi muu najal, ja kruusatee oli selline tume kah, siis mu tasakaaluelundid lülitusid välja. Või siis vähemasti mulle tundus nii.
Tee peale jõudes juhtus teine asi: auto. Juba kaugelt nägin, et keegi sõidab Claverley suunast lõunasse, minust nii kilomeeter-poolteist eemal, ja ma ei tea, mis mul hakkas, aga ma äkki tundsin, et ma ei taha, et mind sellest autost nähtaks.
Panin, padavai, üle asfalttee, hüppasin sealt alla rannavallile, ning kükitasin kenasti puhmaste varjus, kuni auto mööda oli läinud. Huhh.
Miks see täpselt niimoodi läks, ma ei tea, aga igatahes läks. Ja kui ma juba kord seal rannavallil kükitasin, siis ma mõtlesin, et okei, kui ma mööda asfaltteed tagasi kõnnin, siis karjamaade vahel mul ei ole absoluutselt mitte kuhugi kaduda, kui mul jälle mingi auto vastu tuleb (kelle valgusse ma mingil põhjusel ei taha sattuda), nii et tegin kiire kalkulatsiooni, et aega on mul nagu muda, liivakallak on nüüd kenasti teises suunas, nii haiged mu põlved kah nüüd pole, et ma neid paari kilomeetrit liiva peal ära ei saaks kõndida, ja hakkasingi mööda liivaranda tagasi kobima. Claverley suunas.
Oli siuke parajalt niiske õhtu, rannal ei näinud pealambi valgel tuhkagi, sest valgus peegeldus kõigilt nendelt pisikestelt veeosakestelt, mida lained kaldale purskasid ja kus need siis õhus rippuma jäid, ja nii ma siis lülitasingi pealambi välja ja hakkasin pimedas kõndima. Paremal käel oli kenasti valge vahutav lainteviirg, vasakul kõrge kallas ja pea kohal pilvedest aegamööda tühjenev tähistaevas.
Ilus oli.
Kui mu silmad pimedusega nii ära olid harjunud, ja tähed rohkem valgust hakkasid andma, et mul ei olnud enam erilist hirmu, et ma mingi kaldale uhutud toika otsas oma käed katki kukun - hea, kui silmad pähe jäävad - siis läks asi kohe eriliselt ilusaks. Kuulasin kõrvaklappidest Reisipalaviku veebist alla laetud saateid (muide, pikkadeks lennureisideks - soovitan täiega!), Tai parajasti lõppes ja Šotimaa algas, ning hingasin sisse soolast mereõhku, mis millegipärast lõhnas nagu hiiglaslik pada Coca-Colat. Tükk aega nuusutasin, muideks, aga ikka lõhnas nagu Coca-Cola. Rannal mädanevate adrujäänuste värk vist...
Mingil hetkel hakkas SMS piiksuma, šotlane Paul saatis tervisi, kusagil poole peal vedelesin tükk aega niisama, vaatasin taevasse ja juurdlesin, kus Plejaadid olla võivad, ja kell oli vist kümne paiku õhtul, kui tagasi koju jõudsin.
Mõnus oli. Mõnus.
Astunuks Ben tol hetkel farmi kontoriruumidesse ja küsinuks, kuidas pagana päralt ma Claverleyst sinna sain, kui kõik ülejäänud Anita autoga Kaikourasse on sõitnud ja meie endi maastur generaatoririkkega kuuride juures seisab, pidanuks ma vastama, et... kui päris aus olla, siis ma kõndisin. Claverleyst kontorisse. Jala.
Palju see kilomeetrites teeb? Ma ei tea. Kolm kilomeetrit? Neli kilomeetrit? Viis kilomeetrit? Igatahes selline korralik jalutuskäik, mööda asfaltteed poleks vahemaa midagi maha kõndida - aga arvake jah, et ma mööda asfaltteed läksin. Ei läinud. Mööda mereranda läksin.
Ja, oi!, kui õnnelik ma olin, et ma just randamööda läksin.
Alustasin Claverleyst kusagil nelja-viie vahel õhtul, kui päikesel veel tund aega taevalaotusel oli käia, ning jõudsin just ajaks, kui ketas läänepoolsete mägede taha hakkas vajuma, Conway jõe suudme juurde. Või siis õigemini öeldes sinna, kus Conway jõgi ookeani lähedale jõuab - sest otsest suuet tal ei olegi. Kohalikud jõed jooksevad ju liiva enne, kui nende vesi ookeanilaineteni jõuab, ja Conway kui ümbruskonna suurim võib uhkustada vähemasti pisikese järvekesega seal, kus loogiliselt võttes suue peaks olema, samas kui teistel ojadel puudub seegi.
Igatahes valguse vaatemäng oli muljetavaldav. Kindlasti muljetavaldavam kui see, mida mu töökas, aga reisides kõvasti kolistada saanud kaamera jäädvustada suudab.
Aga miks ma õigupoolest kontorisse tahtsin jalutada? Noh...
Ülejäänud rahvas sõitis Kaikourasse Kate'i sünnipäeva tähistama, mis brittide traditsioonide kohaselt tähendab seda, et minnakse pubisse, lällatakse seni, kuni tervis vähegi kannatab, ja minnakse siis hostelisse peatäit välja magama, et siis järgmisel pärastlõunal tagasi Claverleysse jõuda. Millel iseenesest poleks nagu viga midagi, aga ma ei viitsi päris kahte vaba päeva kah linna ja pubide peale ära kulutada. Lõppude lõpuks, kui ma tahan ümbruskonnaga tuttavamaks saada, siis millal ma siin liikuma peaks, kui mitte vabadel päevadel? Õhtul kell kuus pärast tööpäevi, kui a) on pime, b) mina olen väsinud ja c) äratus niikuinii 6.15 või? Ei, aitäh, jätan vahele.
Nii et vabandasin viisakalt, et mina jätan sel korral vahele, ja jäin pühas rahus laupäevaks-pühapäevaks ookeanimajja. Üksinda. Sweet!
Teadsin, et tahan natuke konnata, võib-olla ka ööseks tähtede alla magama jääda, aga samas mul oli jube suur tahtmine teada saada, kas d'Arcy on midagi kirjutanud, nii et lõin kaks kärbest ühe hoobiga ja otsustasin, sülar seljakotis, jala kontorisse kõmpida, kus teatavasti on netiühendus. Sort of. Natuke.
Seepärast läksingi.
Mis mererannas "jalutamise" tiba tüütuks teeb, aga eks seda te teate niikuinii ise ka, on esiteks pidev liivas müttamine, mis ajab higimulli otsa ette isegi siis, kui üldse mitte kiirustada, ja teiseks pidev ühes suunas kallak, mis annab isegi 24-aastasele tunda, et jaa, ega need keskas tõkkejooksutrennidel siniseks löödud põlved päris ilma tagajärjeta ka nüüd möödunud ei ole. Puusad ja põlved - need hakkavad ikka aina rohkem ennast meelde tuletama. Ptüi, kurat.
Kusagil kilomeeter enne kontorit ronisin ma igatahes liivaranna pealt üles, asfalttee peale. Mõnus sirge oli. Tasane. Kõva.
Ja netiühendusega, nagu ma enne juba ütlesin, oli täpselt nii nagu oli. Tänu Google'i "partially offline" süsteemile sain ma küll kõik ära loetud, mis mulle on kirjutatud (d'Arcyt, kahjuks, ma kätte ei saanudki. Millest on kahju, sest ta võinuks reedel vastu laupäeva siit läbi tulla), aga ega ma kellelegi vastatud ei saanud.
Ja tagasitee... Ooo, tagasitee oli päris äge.
Kuidas öeldasse selle kohta, kui on täiskuu vastand? Öö, kui kuud üldse pole? Noh, et kuu on olemas küll, aga teda ei ole üldse näha? Igatahes eile oli see.
Kui ma kontorist välja tulin, silmad valgusega harjunud, siis esiteks ma ei näinud ÜLDSE mitte midagi. Puudevaheline tee on muidugi hea varjuline koht kah, sinna ei ulatunud tähed ka valgust näitama.
No ja ma siis komberdasin, pealamp sisse lülitatud, kruusatee peal asfaldi poole, aga ega see väga tore ei olnud, sest kuna mul ei olnud mitte mingit pidet horisondi, tähtede ega millegi muu najal, ja kruusatee oli selline tume kah, siis mu tasakaaluelundid lülitusid välja. Või siis vähemasti mulle tundus nii.
Tee peale jõudes juhtus teine asi: auto. Juba kaugelt nägin, et keegi sõidab Claverley suunast lõunasse, minust nii kilomeeter-poolteist eemal, ja ma ei tea, mis mul hakkas, aga ma äkki tundsin, et ma ei taha, et mind sellest autost nähtaks.
Panin, padavai, üle asfalttee, hüppasin sealt alla rannavallile, ning kükitasin kenasti puhmaste varjus, kuni auto mööda oli läinud. Huhh.
Miks see täpselt niimoodi läks, ma ei tea, aga igatahes läks. Ja kui ma juba kord seal rannavallil kükitasin, siis ma mõtlesin, et okei, kui ma mööda asfaltteed tagasi kõnnin, siis karjamaade vahel mul ei ole absoluutselt mitte kuhugi kaduda, kui mul jälle mingi auto vastu tuleb (kelle valgusse ma mingil põhjusel ei taha sattuda), nii et tegin kiire kalkulatsiooni, et aega on mul nagu muda, liivakallak on nüüd kenasti teises suunas, nii haiged mu põlved kah nüüd pole, et ma neid paari kilomeetrit liiva peal ära ei saaks kõndida, ja hakkasingi mööda liivaranda tagasi kobima. Claverley suunas.
Oli siuke parajalt niiske õhtu, rannal ei näinud pealambi valgel tuhkagi, sest valgus peegeldus kõigilt nendelt pisikestelt veeosakestelt, mida lained kaldale purskasid ja kus need siis õhus rippuma jäid, ja nii ma siis lülitasingi pealambi välja ja hakkasin pimedas kõndima. Paremal käel oli kenasti valge vahutav lainteviirg, vasakul kõrge kallas ja pea kohal pilvedest aegamööda tühjenev tähistaevas.
Ilus oli.
Kui mu silmad pimedusega nii ära olid harjunud, ja tähed rohkem valgust hakkasid andma, et mul ei olnud enam erilist hirmu, et ma mingi kaldale uhutud toika otsas oma käed katki kukun - hea, kui silmad pähe jäävad - siis läks asi kohe eriliselt ilusaks. Kuulasin kõrvaklappidest Reisipalaviku veebist alla laetud saateid (muide, pikkadeks lennureisideks - soovitan täiega!), Tai parajasti lõppes ja Šotimaa algas, ning hingasin sisse soolast mereõhku, mis millegipärast lõhnas nagu hiiglaslik pada Coca-Colat. Tükk aega nuusutasin, muideks, aga ikka lõhnas nagu Coca-Cola. Rannal mädanevate adrujäänuste värk vist...
Mingil hetkel hakkas SMS piiksuma, šotlane Paul saatis tervisi, kusagil poole peal vedelesin tükk aega niisama, vaatasin taevasse ja juurdlesin, kus Plejaadid olla võivad, ja kell oli vist kümne paiku õhtul, kui tagasi koju jõudsin.
Mõnus oli. Mõnus.
Tormine mererand
Ma ei tea, kui tavalised sellised ilmad Cleverleys sügisel on, aga ookean rullub täna kaldale vahel kuni kolme-nelja meetrini ulatuvate lainetena. Ja ma räägin, muideks, mitte nendest lainetest, mis alles vee peal rulluvad, vaid nendest, mis liival murduvad. Kaks korda nii kõrged kui mina.
Täna võib surfamisega isegi siinsamas tegelda: erinevalt tavalisest mereilmast murduvad osad lained juba mitukümmend meetrit veepiirist.
Ja pilved istuvad vaevalt paarikümne meetri kõrgusel maapinnast. Selline tunne, et kõik ümberkaudsed mäed (kuna ükski tipp ei ulatu üle kilomeetri, siis laias laastus üsna madalad, aga samas vaatemängulised) on kuhugi ära sniferdatud, sest ainus, mis kätte paistab, on mõned lambapügatud künkad otse raudtee taga ja kõik, mis edasi tuleb, isegi meie omaenda kõrged hekid hobukoplite järel, on nagu siil udus või piimapakk laual või... ah, saate aru küll. Valge, ühesõnaga.
Pesu kuivamiskoefitsent, vastavalt, on nullilähedane. Maapind on pilvises uduvihmas, niiskus ripub ei maha sadamata ega tuule poolt aetuna laisalt õhus, ja mina tõin kõik omad sokid-pesud-särgid-püksid kuivatusnöörilt voodipeatsisse. Kui mul on vähegi plaani need homme inimlikult kuivana selga ajada, siis tuleb õuepealsele kuivatusnöörile mingi alternatiiv leida ja loodetavasti sobib voodipeatsi küll. Kui ei sobi, siis paneme sobima. Radikaid siin majas ei ole. (Õigemini on, aga me oleme kokku leppinud, et elektrikütet ei kasuta ja riidekuivatit ammugi mitte.)
Kuna mulle tundus pühas naiivsuses, et võib-olla õnnestub mul ookeani vaatemängulisus kuidagi kaamerasilmale jäädvustada, siis läksin ma loomulikult randa kõike seda pildistama.
Õnnestus mul jee! Lootsin, et võib-olla saan ma kaamera mõnele puurondile panna, et siis ise taanduva laine ajal veepiirile lähemale joosta, seada end pikkuse mõttes võrdluseks või nii, ja anda siis teile mingi aimdus sellest, milline see kolme-nelja meetrine laine välja näeb.
Aga ütleme nii, et... tahtmine elada kaalus tahtmise pildistada üle. Ja tahtmine kuivaks jääda ka. Nii et kui pilte vaatate, siis kujutage ette, et ma seisan selle foto peal, kus laine murdub, umbes kaks korda nii madalana kui see laine. Ja see, kus lainevaht lähemale voolab - selle peal võite ette kujutada, kuidas ma kohe pärast pildistamist jooksu panen, kuna ta, saadanas, teeb kõik jalad märjaks. (Ma ei jõua märja liiva peal nii kiiresti joosta, kui mulle enne pildistamist tundub.)
Lõpuks leidsin ühe puurondi, mis tundus üsna raske ja seisis tavapärasest veepiirist umbes 12-13 meetrit eemal, ja arvasin, et ohh, siit saab hästi pildistada, lainevaht voolab alt läbi ja mina jään kenasti kuivaks.
Kolm korda võite arvata. Ei, vabandust, kahest piisab. Nutikatele arvatavasti ka ühest korrast - et kas ma jäin kuivaks või ei jäänud.
Lained ei tule ju mitte iga kord ühesuguse jõuga, vaid iga paarikümnes on teistest kõvasti tugevam, üldjuhul kahe-kolme-nelja lainena. No ja mina siis ukerdasin tolle puurondi otsas ja ootasin oma vägevat lainet.
Kui ta siis lõpuks tuli, siis lainevaht pritsis puurondini jõudes kogu seda soolast möga kahte lehte laiali, minul püksid ja kaamera märjad (püksid, õnneks, olid veekindlad; kaamera, kahjuks, ei olnud), ja siis tuli teine, ja kolmas, ja neljas laine, ja mina aina ukerdasin puurondi otsas, kuna ma ei saanud ära minna kah, lainevaht oli ümberringi, ja soolane möga aina pritsis.
Lõpuks puurondi otsast vabanenuna olin ma muidugi jube õnnelik ja rahul, püksid olid kõik jube märjad, kaamera ammuilma märg, ja kui kaamera põuetaskusse ära pandud sai, siis läksin tagasi rondi otsa vägevaid laineid ootama - jalad olid ju niikuinii märjad, mis neist enam muretseda.
Aga selliseid laineid ma enam ei saanud, nagu need paar-kolm tükki olid. Kümme minutit ootasin - ei saanud.
Täna võib surfamisega isegi siinsamas tegelda: erinevalt tavalisest mereilmast murduvad osad lained juba mitukümmend meetrit veepiirist.
Ja pilved istuvad vaevalt paarikümne meetri kõrgusel maapinnast. Selline tunne, et kõik ümberkaudsed mäed (kuna ükski tipp ei ulatu üle kilomeetri, siis laias laastus üsna madalad, aga samas vaatemängulised) on kuhugi ära sniferdatud, sest ainus, mis kätte paistab, on mõned lambapügatud künkad otse raudtee taga ja kõik, mis edasi tuleb, isegi meie omaenda kõrged hekid hobukoplite järel, on nagu siil udus või piimapakk laual või... ah, saate aru küll. Valge, ühesõnaga.
Pesu kuivamiskoefitsent, vastavalt, on nullilähedane. Maapind on pilvises uduvihmas, niiskus ripub ei maha sadamata ega tuule poolt aetuna laisalt õhus, ja mina tõin kõik omad sokid-pesud-särgid-püksid kuivatusnöörilt voodipeatsisse. Kui mul on vähegi plaani need homme inimlikult kuivana selga ajada, siis tuleb õuepealsele kuivatusnöörile mingi alternatiiv leida ja loodetavasti sobib voodipeatsi küll. Kui ei sobi, siis paneme sobima. Radikaid siin majas ei ole. (Õigemini on, aga me oleme kokku leppinud, et elektrikütet ei kasuta ja riidekuivatit ammugi mitte.)
Kuna mulle tundus pühas naiivsuses, et võib-olla õnnestub mul ookeani vaatemängulisus kuidagi kaamerasilmale jäädvustada, siis läksin ma loomulikult randa kõike seda pildistama.
Õnnestus mul jee! Lootsin, et võib-olla saan ma kaamera mõnele puurondile panna, et siis ise taanduva laine ajal veepiirile lähemale joosta, seada end pikkuse mõttes võrdluseks või nii, ja anda siis teile mingi aimdus sellest, milline see kolme-nelja meetrine laine välja näeb.
Aga ütleme nii, et... tahtmine elada kaalus tahtmise pildistada üle. Ja tahtmine kuivaks jääda ka. Nii et kui pilte vaatate, siis kujutage ette, et ma seisan selle foto peal, kus laine murdub, umbes kaks korda nii madalana kui see laine. Ja see, kus lainevaht lähemale voolab - selle peal võite ette kujutada, kuidas ma kohe pärast pildistamist jooksu panen, kuna ta, saadanas, teeb kõik jalad märjaks. (Ma ei jõua märja liiva peal nii kiiresti joosta, kui mulle enne pildistamist tundub.)
Lõpuks leidsin ühe puurondi, mis tundus üsna raske ja seisis tavapärasest veepiirist umbes 12-13 meetrit eemal, ja arvasin, et ohh, siit saab hästi pildistada, lainevaht voolab alt läbi ja mina jään kenasti kuivaks.
Kolm korda võite arvata. Ei, vabandust, kahest piisab. Nutikatele arvatavasti ka ühest korrast - et kas ma jäin kuivaks või ei jäänud.
Lained ei tule ju mitte iga kord ühesuguse jõuga, vaid iga paarikümnes on teistest kõvasti tugevam, üldjuhul kahe-kolme-nelja lainena. No ja mina siis ukerdasin tolle puurondi otsas ja ootasin oma vägevat lainet.
Kui ta siis lõpuks tuli, siis lainevaht pritsis puurondini jõudes kogu seda soolast möga kahte lehte laiali, minul püksid ja kaamera märjad (püksid, õnneks, olid veekindlad; kaamera, kahjuks, ei olnud), ja siis tuli teine, ja kolmas, ja neljas laine, ja mina aina ukerdasin puurondi otsas, kuna ma ei saanud ära minna kah, lainevaht oli ümberringi, ja soolane möga aina pritsis.
Lõpuks puurondi otsast vabanenuna olin ma muidugi jube õnnelik ja rahul, püksid olid kõik jube märjad, kaamera ammuilma märg, ja kui kaamera põuetaskusse ära pandud sai, siis läksin tagasi rondi otsa vägevaid laineid ootama - jalad olid ju niikuinii märjad, mis neist enam muretseda.
Aga selliseid laineid ma enam ei saanud, nagu need paar-kolm tükki olid. Kümme minutit ootasin - ei saanud.
Üksinda reisimisest
Praegune tulek on eelmisest erinev nii mõneski mõttes: esimene kord teadmata tähtajaga naasmine (Eestis tuleb olla hiljemalt 2010 augustis, aga sinnamaani on kõik lahtine), esimene kord lõunapoolkeral (kuid mitte oluliselt soojemas kliimas), esimene kord teadmata sihtkohaga (teadsin, et Uus-Meremaa, aga mis täpselt, kus täpselt...), esimene kord väljaspool lühikesi koolivaheaegu (läheb samasse patta, kus lahtine naasmistähtaeg, aga las ta olla), esimene kord... minna kuhugi nii, et ma ei tea täpselt, miks ma täpselt minna tahan, aga olla veendunud, et seda on vaja. Mingi sisetunne, mis ütleb, et seda on vaja just nüüd ja just praegu.
Lisaks sellele, et see on lisanud kõvasti põnevust minu enda elusse, olen ma püüdnud arvestada, et see lisab elevust ka mu lähedastele. Sõpradele on see vist suuremalt jaolt positiivne elevus, et mis ma teen ja kus ma olen (kuna mulle tundub, et nad teavad, et ma saan hakkama), emale aga ka negatiivne, kuna see on lihtsalt kõva murekoorem. Ta kardab ja muretseb, kuidas pesamuna, olgugi 24-aastane, seal toime tuleb, kuhu tema käed ei ulatu, kui vaja võib minna, ja kuigi ma olen öelnud, et võib-olla tuleks tal vanemana rõõmustada teadmise üle, et tema lapsele on vajalik veenduda, et kui asjad lähevad halvasti, suudab laps ka iseenda eest seista, olen ma siiski püüdnud mõista ka seda, et ta muretseb - ja osaliselt põhjusega.
Nii et mis ma selle tarbeks teinud olen? Nii mõndagi.
Esiteks muidugi "avada siis, kui mind enam ei ole" kiri, mille ma pärast pikka järelemõtlemist suvel lõpuks ära tegin, kui Marilin ootamatult läks; kiri, mis võtab lühidalt kokku, kuidas asjad koomale tõmmata, kui vaja võib minna. Seal on kasutajatunnused-paroolid minu veebikeskkondadesse (sest mind kummitab juba keskkooliaegadest saati vastikustunne, kui näen blogisid-orkuteid-facebooke aastate kaupa üleval rippumas, kuigi autorit ammuilma elavate kirjas pole), telefoninumbrid-meiliaadressid minu sõprusringkonna "kontaktisikutele", kes teaksid, kuidas ja mis kanalite kaudu info kõigi vajalike inimesteni viia (kaks üldist kontakti, kaks inimest TENist, kaks USAst, kaks koolist, kaks ülikoolist, kaks ElaKist + need, kes ei kuulu ühessegi eelnimetatutest), üldised juhised, mida ma suusõnaliselt varemgi kuuldavaks olen teinud (ei mingit kalmu, hauakivi ega muul moel mälestamiskohta, vaid tuhk ja tuul - meelespidamiseks on mälestused head küll) ja paarilauseline sõnum. Kokku kolm lehekülge. Või oli see neli?
Üllar küsis küll suvel, et kas ma ei arva, et see on tiba morbiidne, noore inimesena surmale mõelda, aga minu jaoks oli see just vastupidi - see vabastas mind vajadusest muretseda, sest ma tean, et kui midagi on, siis kõik on korras. (Mulle ei meeldi matused, ei ole kunagi meeldinud. Ei meeldi, kui vähe on tavaks lahkunu elatud elu üle rõõmustada, selle asemel, et surma üle nutta, kuigi sedagi on vaja. Surm on loomulik - ebameeldiv, aga loomulik. Matused ei ole loomulikud, mitte sellisel kujul. Mitte minu jaoks.) (Aga võib-olla ma arvan nii lihtsalt seetõttu, et ma olen enda arvates liiga palju nende inimeste matustel käinud, kes ei oleks ka kõige julgemate hinnangute järgi veel palju aastaid minema pidanud - aga läksid siiski.)
Teiseks võtsin ma omale üsna laia tervise- ja reisikindlustuse. Üle 4 miljoni kroonine hüvitispiir, sajaprotsendiline kate haiglale, retseptiravimitele ja isegi evakueerimisele, kui vaja, lähedase ootamatu surma puhul reisihüvitis kojusõiduks (siit Eestisse), minu tõsise tervisekahjustuse puhul lähedaste reisihüvitis minu juurde sõitmiseks (Eestist siia ja tagasi) + muu pudi-padi. Kõik see läheb enam-vähem samasse patta, kuhu see "avada, kui mind enam ei ole" kiri, sest ma tean, et kui midagi on, siis ma ei ole kodusolijatele koormaks.
Kolmandaks lähedaste mõistlik kursishoidmine sellega, kus ma olen ja mida ma teen. Kuigi arvasin enne siiatulekut, et proovin lõpuks ära, mida tähendab pöidlaküüdiga ühest punktist teise liikumine, otsustasin siis, kui asjaks läks, siiski avaliku transpordi kasuks. Põhjendus? Liikudes pöidlaküüdiga puudub minu perel igasugune võimalus teada, kus ma parajasti olema peaksin, kui nad minust kuulnud ei ole, ja kuigi tõenäosus, et midagi juhtub, on väike, ei ole ma siiski valmis neile seda tegema: kui mina sinna midagi parata saan, siis üksinda mina pöidlaküüdiga ei liigu. Ma olen 24-aastane, 60-kilone, 164-sentimeetrine, naine, ja toorelt väljendudes: füüsiline jõud ei ole minu poolel isegi suure osa naisterahvaste kõrval seistes, meestest rääkimata. Sedagi eeldusel, et vastane on üksinda. (See, et ma võin vinske ja tige olla, kui vaja, mind väga palju ei aita, sest isegi tigeda ja vinskena olen ma ikkagi kasvult pisike ja jõu poolest nõrk.)
Nii et kui ma mitmeks päevaks netist välja läksin, kaotades tihtipeale ka mobiililevi (mägiste riikide igapäevapraktika, mis teha), andsin ma Andre kätte ligikaudse graafiku, mis päevadel kust kuhu liigun, millega, kus peatun ja mis ajal uuesti ühendust võtma peaksin. Andre käes on minu tööandja kontaktandmed, tööandja käes Andre kontaktandmed, ja, ptüi-ptüi-ptüi, isegi ICE kanne on mobiili mälus sees.
Ma ei arva, et minuga midagi juhtub - isegi vastupidi, ma olen üsna kindel, et midagi ei juhtu, et ma liuglen kuni järgmise suveni õndsas reisimullis - aga igaks juhuks olen ettevaatusabinõud siiski kätte võtnud. Mul ei ole Uus-Meremaal ühtegi inimest, keda ma enne reisi teadnud oleks, ja ma olen siin üksinda. Aga kuna mul on hulk inimesi, kes minust hoolivad, piiri taga, siis ma püüan teha seda, mis mulle tundub, et nende heaoluks vajalik on.
Ma ei ole siin paketireisiga, ma olen omapead. Ja see, et siin on hunnikute kaupa minusuguseid, kes samuti omapead reisivad, pöidlaküüdiga lähevad ja koduseid oluliselt vähemas infohulgas hoiavad, mind ei kõiguta - tehku, kui tahavad. Aga mina teen nii, nagu endale parem tundub.
Lisaks sellele, et see on lisanud kõvasti põnevust minu enda elusse, olen ma püüdnud arvestada, et see lisab elevust ka mu lähedastele. Sõpradele on see vist suuremalt jaolt positiivne elevus, et mis ma teen ja kus ma olen (kuna mulle tundub, et nad teavad, et ma saan hakkama), emale aga ka negatiivne, kuna see on lihtsalt kõva murekoorem. Ta kardab ja muretseb, kuidas pesamuna, olgugi 24-aastane, seal toime tuleb, kuhu tema käed ei ulatu, kui vaja võib minna, ja kuigi ma olen öelnud, et võib-olla tuleks tal vanemana rõõmustada teadmise üle, et tema lapsele on vajalik veenduda, et kui asjad lähevad halvasti, suudab laps ka iseenda eest seista, olen ma siiski püüdnud mõista ka seda, et ta muretseb - ja osaliselt põhjusega.
Nii et mis ma selle tarbeks teinud olen? Nii mõndagi.
Esiteks muidugi "avada siis, kui mind enam ei ole" kiri, mille ma pärast pikka järelemõtlemist suvel lõpuks ära tegin, kui Marilin ootamatult läks; kiri, mis võtab lühidalt kokku, kuidas asjad koomale tõmmata, kui vaja võib minna. Seal on kasutajatunnused-paroolid minu veebikeskkondadesse (sest mind kummitab juba keskkooliaegadest saati vastikustunne, kui näen blogisid-orkuteid-facebooke aastate kaupa üleval rippumas, kuigi autorit ammuilma elavate kirjas pole), telefoninumbrid-meiliaadressid minu sõprusringkonna "kontaktisikutele", kes teaksid, kuidas ja mis kanalite kaudu info kõigi vajalike inimesteni viia (kaks üldist kontakti, kaks inimest TENist, kaks USAst, kaks koolist, kaks ülikoolist, kaks ElaKist + need, kes ei kuulu ühessegi eelnimetatutest), üldised juhised, mida ma suusõnaliselt varemgi kuuldavaks olen teinud (ei mingit kalmu, hauakivi ega muul moel mälestamiskohta, vaid tuhk ja tuul - meelespidamiseks on mälestused head küll) ja paarilauseline sõnum. Kokku kolm lehekülge. Või oli see neli?
Üllar küsis küll suvel, et kas ma ei arva, et see on tiba morbiidne, noore inimesena surmale mõelda, aga minu jaoks oli see just vastupidi - see vabastas mind vajadusest muretseda, sest ma tean, et kui midagi on, siis kõik on korras. (Mulle ei meeldi matused, ei ole kunagi meeldinud. Ei meeldi, kui vähe on tavaks lahkunu elatud elu üle rõõmustada, selle asemel, et surma üle nutta, kuigi sedagi on vaja. Surm on loomulik - ebameeldiv, aga loomulik. Matused ei ole loomulikud, mitte sellisel kujul. Mitte minu jaoks.) (Aga võib-olla ma arvan nii lihtsalt seetõttu, et ma olen enda arvates liiga palju nende inimeste matustel käinud, kes ei oleks ka kõige julgemate hinnangute järgi veel palju aastaid minema pidanud - aga läksid siiski.)
Teiseks võtsin ma omale üsna laia tervise- ja reisikindlustuse. Üle 4 miljoni kroonine hüvitispiir, sajaprotsendiline kate haiglale, retseptiravimitele ja isegi evakueerimisele, kui vaja, lähedase ootamatu surma puhul reisihüvitis kojusõiduks (siit Eestisse), minu tõsise tervisekahjustuse puhul lähedaste reisihüvitis minu juurde sõitmiseks (Eestist siia ja tagasi) + muu pudi-padi. Kõik see läheb enam-vähem samasse patta, kuhu see "avada, kui mind enam ei ole" kiri, sest ma tean, et kui midagi on, siis ma ei ole kodusolijatele koormaks.
Kolmandaks lähedaste mõistlik kursishoidmine sellega, kus ma olen ja mida ma teen. Kuigi arvasin enne siiatulekut, et proovin lõpuks ära, mida tähendab pöidlaküüdiga ühest punktist teise liikumine, otsustasin siis, kui asjaks läks, siiski avaliku transpordi kasuks. Põhjendus? Liikudes pöidlaküüdiga puudub minu perel igasugune võimalus teada, kus ma parajasti olema peaksin, kui nad minust kuulnud ei ole, ja kuigi tõenäosus, et midagi juhtub, on väike, ei ole ma siiski valmis neile seda tegema: kui mina sinna midagi parata saan, siis üksinda mina pöidlaküüdiga ei liigu. Ma olen 24-aastane, 60-kilone, 164-sentimeetrine, naine, ja toorelt väljendudes: füüsiline jõud ei ole minu poolel isegi suure osa naisterahvaste kõrval seistes, meestest rääkimata. Sedagi eeldusel, et vastane on üksinda. (See, et ma võin vinske ja tige olla, kui vaja, mind väga palju ei aita, sest isegi tigeda ja vinskena olen ma ikkagi kasvult pisike ja jõu poolest nõrk.)
Nii et kui ma mitmeks päevaks netist välja läksin, kaotades tihtipeale ka mobiililevi (mägiste riikide igapäevapraktika, mis teha), andsin ma Andre kätte ligikaudse graafiku, mis päevadel kust kuhu liigun, millega, kus peatun ja mis ajal uuesti ühendust võtma peaksin. Andre käes on minu tööandja kontaktandmed, tööandja käes Andre kontaktandmed, ja, ptüi-ptüi-ptüi, isegi ICE kanne on mobiili mälus sees.
Ma ei arva, et minuga midagi juhtub - isegi vastupidi, ma olen üsna kindel, et midagi ei juhtu, et ma liuglen kuni järgmise suveni õndsas reisimullis - aga igaks juhuks olen ettevaatusabinõud siiski kätte võtnud. Mul ei ole Uus-Meremaal ühtegi inimest, keda ma enne reisi teadnud oleks, ja ma olen siin üksinda. Aga kuna mul on hulk inimesi, kes minust hoolivad, piiri taga, siis ma püüan teha seda, mis mulle tundub, et nende heaoluks vajalik on.
Ma ei ole siin paketireisiga, ma olen omapead. Ja see, et siin on hunnikute kaupa minusuguseid, kes samuti omapead reisivad, pöidlaküüdiga lähevad ja koduseid oluliselt vähemas infohulgas hoiavad, mind ei kõiguta - tehku, kui tahavad. Aga mina teen nii, nagu endale parem tundub.
Taimetoitlane?
Kate küsis minult paar päeva tagasi, kas ma olen taimetoitlane.
"Ei, ei ole. Ei ole kunagi olnud. Oot, aga miks sa küsid? Kust sa seda võtsid?"
"Lihtsalt, mõtlesin."
Olin parajasti köögis õhtusööki valmistamas, tema lõpetas oma nõudepesu ja küsimus, kas ma olen taimetoitlane või mitte, jäi mulle kuidagi kõrvu kummitama.
Lugesin siis iseendale ette, palju ma viimaste kuude jooksul liha olen söönud, seejärel läksin mõtetega veel kaugemale, Tartu ja Alaska2006 ja Teravmägede aegadesse, ning pidin iseendalegi üllatuseks tõdema, et... ega ma polegi, jah, suurem asi lihasöödik, kui ise endale süüa teen. Siin kuulub minu nädala toidukavasse paarsada grammi kanaliha, kodus lisandusid sellele veel kotletid-pelmeenid, Järvel käies korralikud õhtusöögid, aga üldiselt on mu dieet siiski, et mitte öelda taimetoitlase oma, üsna lihavaene.
Põhjuseid on erinevaid. Esiteks muidugi see, et ma ei ole suurem asi kokkaja, liha aga tahab küpsetamist/praadimist, millega ma ei raatsi jännata. Teiseks hind, mis Tartu aegadel võttis liha kohe kindlasti toidulaualt kõrvale, kuna ta oli lihtsalt üsna kallis süüa - lisaks sellele, et mul puudusid erilised võimalused teda valmistada. Ja kolmandaks on mulle aja jooksul mingi süütunne sisse pugenud. Või kas nüüd päris süütunne...
Ma olen aegamisi - ei teagi, kas "süüdistada" selles Eppu või filmi "Eartlings" või kogu selle rohelise elamise temaatika päevakajaliseks tõusmist üldiselt - hakanud teadvustama, et liha ei ole samasugune toit nagu kapsas ja kaalikas ja leib, vaid et see on tükk kunagi elusast olendist, kellel oli iseloom ja märjad silmad ja valu, kõige enam aga soov elada, nagu minulgi. "Keegi ei taha surra," ütles Steve Jobs oma kuulsas lõpukõnes (ja lisas siis, et isegi inimesed, kes tahavad minna paradiisi, ei taha surra, et sinna jõuda =P) ja kuigi ta ei mõelnud päris seda, millest mina praegu kirjutan, on tema lause siiski laiendatav ka lihasöömisele. Toidule.
Ma ei ole päris nelja seina vahel üles kasvanud laps. Kui me Venemaal vanavanaema juures käisime, siis ma mäletan küll neid kolme siga, kes nurgapealses aedikus elasid ja lõpuks toidulauale rändasid. Ma olen näinud, kuidas kana, kellel vanaisa kirvega pea otsast lõi, mööda õuemuru tükk aega ringi jooksis, enne kui elutult külili kukkus ja, üllatus-üllatus, toidulauale rändas. Ja ma olen seda ka näinud, kuidas kahest küülikust, kellest Klaabu praeks tegemisele lapsesuu algusest peale veto peale pani, jõudis toidulauale ikkagi esimesena Klaabu ja alles seejärel tige Nunnu (sest vanaisa ajas sassi, kumba me kahest pikk-kõrvast alles hoida tahtsime). Nii et ma olen liha verist poolt näinud küll, kuigi mitte tapamaja pilguga.
Aga samas ma olen ka lemmikloomi pidavate vanemate laps. Ma tean, millist tsirkust koerad-kassid teha oskavad, kui nutikad nad on ja kuidas nad inimese emotsioone peegeldada oskavad - ka siis, kui teised inimesed neidsamu emotsioone ei märka või ei mõista. Ma tean, kuidas hobused jätavad meelde, kui sa neid üleliia galopile oled utsitanud ja hakkavad sulle pärast tallis vimkaid keerama. Ja, vastupidi, millise usaldusega nad sind kohtlevad, kui sa selle ära oled teeninud. Ja kui nüüd põhjalikult järele mõelda, siis vähetähtis pole ka see, et ma tean, kuidas loom valust võib röökida, kui ta haiget on saanud (ja bernhardiin Karina kõrvade puhul see, kui mina talle selle valu olen põhjustanud...), samamoodi nagu mina võin lahinal nutta, kui koera hambad läbi labakäe on läinud. Ma tean, et valu on valu, ole sa inimene või mitte.
Ja seetõttu ma olen hakanud teadvustama, et liha, mida ma söön, tuleb valu hinnaga. Surm tuleb valu hinnaga.
Ei ole mina seni veel teatanud, nagu tegi seda Queenstownis kohatud peruulane, et inimene ei ole mõeldud sööma liha. (Ta väitis nimelt, et kui loodus oleks mõelnud inimese lihasööjaks, siis ta oleks talle andnud hambad ja kiiruse ja teistsuguse seedimise - ja kuna neid ei ole, siis tähendab, inimene on loomult taimetoitlane, kuna ta ei ole võimeline sööma liha ilma seda spetsiaalselt valmistamata. Aga siis, tahtsin ma kangesti märkida, ei peaks ta ka seda Lõuna-Ameerika banaanisarnast asja sööma, mida ta seal parajasti sõi, kuna ka seda ei ole võimalik toorelt seedida. Miks ma talle midagi ei öelnud, ei tea ma siiani. Ja siiani juurdlen, mida ta mulle vastanud oleks.) Nagu ei ole ma ka kunagi öelnud, et iga tapmine on kurjast, kuna olles niigi muutujana loodusvõrrandis sees, on inimese asi ka loomapopulatsiooni tervena hoida.
Aga samas ma ei ole kunagi pidanud ise tapma. Ma olen küll relva kandnud, olles valmis selleks, et üsna õhukese tõenäosusega juhul võib mul minna tarvis teine elusolend surmata/vigastada, et säästa iseennast samasugusest saatusest (jääkarud ja Teravmäed), aga ma ei ole kunagi pidanud vaatama elusolendi, kelle elu kohe läbi saab, silmadesse, kui välja arvata uinutav süst ja üle kümne aasta sõbrana hinnatud berna, kelle meenutamine mulle siiamaani pisarad silmadesse toob. Tõi praegugi.
Aga berna surm oli erinev - seal ei olnud valu. See oli süst loomale, kes ei suutnud enam jalule tõusta, ja oleks vist ennemini põiel lõhkeda lasknud, kui häbiga vaibale siristanud. Või tegi ta seda lõpus niigi? Ma ei mäleta.
Aga see läheb natuke liiga kaugele, teemast kõrvale. Mis see oli, mida ma öelda tahtsingi... Ahjaa. Praegu, kui ma söön liha, siis ma ikka veel naudin selle maitset ja ikka veel söön, ma ei lükka seda kõrvale, aga samas ma annan endale aru, kes see on, keda ma söön.
Mind üllatas see, et ma olin alati arvanud, et taimetoitlaseks olemine tähendab pidevat lihast eemale hoidmise pingutust, et see on keeruline, et see on kurnav. Nüüd aga, kui Kate küsis, kas ma olen taimetoitlane, ja ma vaatasin kriitilise pilguga oma söömisharjumustele, siis mind rabas, millise kergusega see tulnud on. Ma ei mõtle sellele, et ma söön vähem liha, ma lihtsalt... teen seda. Ja aasta-aastalt olen aina vähem söönud, olgu olude sunnil, aga siiski. Selles ei tundu midagi ebaloomulikku.
Ja nüüd ma mõtlengi, et huvitav, kas minust saab üldse kunagi taimetoitlane? Põhimõtteline taimetoitlane? Ma ei tea.
Ühest küljest tahaks nagu öelda, et miks mitte, kuna alkoholi mittetarbimine on mul niigi käpas (sest mulle ei meeldi selle maitse ega ka see, mida mu meeled alkoholi mõjul teevad, kuidas kiirus ja kontroll nüristuvad), miks ei peaks ka liha mittesöömine samamoodi tulema. Vastuvoolu, aga suurema pingutuseta. Aga samas, see pole ikkagi see.
Ei tea, aga eks aeg näitab, mis edasi saab.
"Ei, ei ole. Ei ole kunagi olnud. Oot, aga miks sa küsid? Kust sa seda võtsid?"
"Lihtsalt, mõtlesin."
Olin parajasti köögis õhtusööki valmistamas, tema lõpetas oma nõudepesu ja küsimus, kas ma olen taimetoitlane või mitte, jäi mulle kuidagi kõrvu kummitama.
Lugesin siis iseendale ette, palju ma viimaste kuude jooksul liha olen söönud, seejärel läksin mõtetega veel kaugemale, Tartu ja Alaska2006 ja Teravmägede aegadesse, ning pidin iseendalegi üllatuseks tõdema, et... ega ma polegi, jah, suurem asi lihasöödik, kui ise endale süüa teen. Siin kuulub minu nädala toidukavasse paarsada grammi kanaliha, kodus lisandusid sellele veel kotletid-pelmeenid, Järvel käies korralikud õhtusöögid, aga üldiselt on mu dieet siiski, et mitte öelda taimetoitlase oma, üsna lihavaene.
Põhjuseid on erinevaid. Esiteks muidugi see, et ma ei ole suurem asi kokkaja, liha aga tahab küpsetamist/praadimist, millega ma ei raatsi jännata. Teiseks hind, mis Tartu aegadel võttis liha kohe kindlasti toidulaualt kõrvale, kuna ta oli lihtsalt üsna kallis süüa - lisaks sellele, et mul puudusid erilised võimalused teda valmistada. Ja kolmandaks on mulle aja jooksul mingi süütunne sisse pugenud. Või kas nüüd päris süütunne...
Ma olen aegamisi - ei teagi, kas "süüdistada" selles Eppu või filmi "Eartlings" või kogu selle rohelise elamise temaatika päevakajaliseks tõusmist üldiselt - hakanud teadvustama, et liha ei ole samasugune toit nagu kapsas ja kaalikas ja leib, vaid et see on tükk kunagi elusast olendist, kellel oli iseloom ja märjad silmad ja valu, kõige enam aga soov elada, nagu minulgi. "Keegi ei taha surra," ütles Steve Jobs oma kuulsas lõpukõnes (ja lisas siis, et isegi inimesed, kes tahavad minna paradiisi, ei taha surra, et sinna jõuda =P) ja kuigi ta ei mõelnud päris seda, millest mina praegu kirjutan, on tema lause siiski laiendatav ka lihasöömisele. Toidule.
Ma ei ole päris nelja seina vahel üles kasvanud laps. Kui me Venemaal vanavanaema juures käisime, siis ma mäletan küll neid kolme siga, kes nurgapealses aedikus elasid ja lõpuks toidulauale rändasid. Ma olen näinud, kuidas kana, kellel vanaisa kirvega pea otsast lõi, mööda õuemuru tükk aega ringi jooksis, enne kui elutult külili kukkus ja, üllatus-üllatus, toidulauale rändas. Ja ma olen seda ka näinud, kuidas kahest küülikust, kellest Klaabu praeks tegemisele lapsesuu algusest peale veto peale pani, jõudis toidulauale ikkagi esimesena Klaabu ja alles seejärel tige Nunnu (sest vanaisa ajas sassi, kumba me kahest pikk-kõrvast alles hoida tahtsime). Nii et ma olen liha verist poolt näinud küll, kuigi mitte tapamaja pilguga.
Aga samas ma olen ka lemmikloomi pidavate vanemate laps. Ma tean, millist tsirkust koerad-kassid teha oskavad, kui nutikad nad on ja kuidas nad inimese emotsioone peegeldada oskavad - ka siis, kui teised inimesed neidsamu emotsioone ei märka või ei mõista. Ma tean, kuidas hobused jätavad meelde, kui sa neid üleliia galopile oled utsitanud ja hakkavad sulle pärast tallis vimkaid keerama. Ja, vastupidi, millise usaldusega nad sind kohtlevad, kui sa selle ära oled teeninud. Ja kui nüüd põhjalikult järele mõelda, siis vähetähtis pole ka see, et ma tean, kuidas loom valust võib röökida, kui ta haiget on saanud (ja bernhardiin Karina kõrvade puhul see, kui mina talle selle valu olen põhjustanud...), samamoodi nagu mina võin lahinal nutta, kui koera hambad läbi labakäe on läinud. Ma tean, et valu on valu, ole sa inimene või mitte.
Ja seetõttu ma olen hakanud teadvustama, et liha, mida ma söön, tuleb valu hinnaga. Surm tuleb valu hinnaga.
Ei ole mina seni veel teatanud, nagu tegi seda Queenstownis kohatud peruulane, et inimene ei ole mõeldud sööma liha. (Ta väitis nimelt, et kui loodus oleks mõelnud inimese lihasööjaks, siis ta oleks talle andnud hambad ja kiiruse ja teistsuguse seedimise - ja kuna neid ei ole, siis tähendab, inimene on loomult taimetoitlane, kuna ta ei ole võimeline sööma liha ilma seda spetsiaalselt valmistamata. Aga siis, tahtsin ma kangesti märkida, ei peaks ta ka seda Lõuna-Ameerika banaanisarnast asja sööma, mida ta seal parajasti sõi, kuna ka seda ei ole võimalik toorelt seedida. Miks ma talle midagi ei öelnud, ei tea ma siiani. Ja siiani juurdlen, mida ta mulle vastanud oleks.) Nagu ei ole ma ka kunagi öelnud, et iga tapmine on kurjast, kuna olles niigi muutujana loodusvõrrandis sees, on inimese asi ka loomapopulatsiooni tervena hoida.
Aga samas ma ei ole kunagi pidanud ise tapma. Ma olen küll relva kandnud, olles valmis selleks, et üsna õhukese tõenäosusega juhul võib mul minna tarvis teine elusolend surmata/vigastada, et säästa iseennast samasugusest saatusest (jääkarud ja Teravmäed), aga ma ei ole kunagi pidanud vaatama elusolendi, kelle elu kohe läbi saab, silmadesse, kui välja arvata uinutav süst ja üle kümne aasta sõbrana hinnatud berna, kelle meenutamine mulle siiamaani pisarad silmadesse toob. Tõi praegugi.
Aga berna surm oli erinev - seal ei olnud valu. See oli süst loomale, kes ei suutnud enam jalule tõusta, ja oleks vist ennemini põiel lõhkeda lasknud, kui häbiga vaibale siristanud. Või tegi ta seda lõpus niigi? Ma ei mäleta.
Aga see läheb natuke liiga kaugele, teemast kõrvale. Mis see oli, mida ma öelda tahtsingi... Ahjaa. Praegu, kui ma söön liha, siis ma ikka veel naudin selle maitset ja ikka veel söön, ma ei lükka seda kõrvale, aga samas ma annan endale aru, kes see on, keda ma söön.
Mind üllatas see, et ma olin alati arvanud, et taimetoitlaseks olemine tähendab pidevat lihast eemale hoidmise pingutust, et see on keeruline, et see on kurnav. Nüüd aga, kui Kate küsis, kas ma olen taimetoitlane, ja ma vaatasin kriitilise pilguga oma söömisharjumustele, siis mind rabas, millise kergusega see tulnud on. Ma ei mõtle sellele, et ma söön vähem liha, ma lihtsalt... teen seda. Ja aasta-aastalt olen aina vähem söönud, olgu olude sunnil, aga siiski. Selles ei tundu midagi ebaloomulikku.
Ja nüüd ma mõtlengi, et huvitav, kas minust saab üldse kunagi taimetoitlane? Põhimõtteline taimetoitlane? Ma ei tea.
Ühest küljest tahaks nagu öelda, et miks mitte, kuna alkoholi mittetarbimine on mul niigi käpas (sest mulle ei meeldi selle maitse ega ka see, mida mu meeled alkoholi mõjul teevad, kuidas kiirus ja kontroll nüristuvad), miks ei peaks ka liha mittesöömine samamoodi tulema. Vastuvoolu, aga suurema pingutuseta. Aga samas, see pole ikkagi see.
Ei tea, aga eks aeg näitab, mis edasi saab.
Päikesetõusud Cleverley rannas
Ja milline on sinu vaade, kui sa hommikul kardinad laiali lükkad? Minul olid sel nädalal sellised.
PS. See paneb mind mõtlema, et võib-olla peaks päikesetõusudest iganädalase traditsioonilise postituse tegema, et vot, sel nädalal olid sellised. Sest ma siin vaikselt ei viitsi enam iga tõusu pildistada, kuna "on jah ilus, aga eile oli sama ilus ja homme, arvatavasti, tuleb jälle"
PS. See paneb mind mõtlema, et võib-olla peaks päikesetõusudest iganädalase traditsioonilise postituse tegema, et vot, sel nädalal olid sellised. Sest ma siin vaikselt ei viitsi enam iga tõusu pildistada, kuna "on jah ilus, aga eile oli sama ilus ja homme, arvatavasti, tuleb jälle"
Kiivi inglise keel
Kui Cleverley ja Conway Flati kohalike järgi hinnata, siis Uus-Meremaa inglise keelel pole väga vigagi. Räägivad küll teised natuke teistsuguse rõhuasetusega kui ameeriklased ning ajuti lasevad mitu-setu sõna nii ühtselt muliseva joonena, et mul ei jää muud, kui hämmeldunult tõdeda, et ei tea, mida see nüüd tähendama pidi, aga... inglastega võrreldes on asi ikka täitsa köki-möki.
Ma olen Kate'i ja Stuga mitu korda naernud (ja mõttes hädaldanud), et mul on tunne, nagu ma töötaks riigis, mille keelt ma ei tunne. Stu on Manchesterist, Kate kusagilt Inglismaa väikekülast, ja kahe peale kokku teevad nad inglise keelest sellise segapudru, et ma võin liialdamata öelda, et 30-40% jutu mõttest läheb mul lihtsalt ja puhtinimlikult kaduma. Vsjo, netu, niponimaaju.
Korjad lausest paar-kolm sõna, mille tähendus "more or less" arusaadav on, kulutad mitu head hetke veel tagantjärelegi mõtlemiseks (vahel aitab!), aga lõpuks vaatad ikka abipaluvalt vesluskaaslasele otsa ning ütled, juba mitmendat korda selle päeva sees: "What was that?" ("Mis sa ütsid?") No ei saa aru, noh. Ei saa.
Kate on juba maininud, et püüab minuga rääkides jutu tempot kõvasti aeglasemaks muuta, tekitades nii iseendale kui mulle tunde, nagu ma oleks puudega või miskit, aga pole midagi teha, tuleb harjuda.
Iseasi on muidugi sõnavara. Kiivide "sweet as" (tähendab midagi stiilis "mulle meeldib see, mida sa ütled") ning muud selletaolised väljendid on täiesti klassika, nendest saab igaüks aru, aga isegi Kate'il ja Stul tekib piinlikke hetki, kui nad oma inglisepärase keelekasutusega pange panevad.
Viimati sai Anita (Kaikoura kohalik ehtekunstnik, kes meil vahel abiks käib) kulmukergituse osaliseks Kate'i teadaanne "I feel like a skank!". Inglismaal tähendab see teatavasti, et rääkija tunneb end musta ja räpasena (ning pärast nädal aega töörügamist, eks on tõsi kah), aga Uus-Meremaal nimetatakse skank'ideks ikkagi... prostituute.
"Sa ikka saad aru, mida sa just ütlesid, jah?" vaatas Anita pikalt Kate'ile otsa ning ma pidin tõdema, et oli hea tunne vahelduseks mitte ainus keelejobu olla.
Ma olen Kate'i ja Stuga mitu korda naernud (ja mõttes hädaldanud), et mul on tunne, nagu ma töötaks riigis, mille keelt ma ei tunne. Stu on Manchesterist, Kate kusagilt Inglismaa väikekülast, ja kahe peale kokku teevad nad inglise keelest sellise segapudru, et ma võin liialdamata öelda, et 30-40% jutu mõttest läheb mul lihtsalt ja puhtinimlikult kaduma. Vsjo, netu, niponimaaju.
Korjad lausest paar-kolm sõna, mille tähendus "more or less" arusaadav on, kulutad mitu head hetke veel tagantjärelegi mõtlemiseks (vahel aitab!), aga lõpuks vaatad ikka abipaluvalt vesluskaaslasele otsa ning ütled, juba mitmendat korda selle päeva sees: "What was that?" ("Mis sa ütsid?") No ei saa aru, noh. Ei saa.
Kate on juba maininud, et püüab minuga rääkides jutu tempot kõvasti aeglasemaks muuta, tekitades nii iseendale kui mulle tunde, nagu ma oleks puudega või miskit, aga pole midagi teha, tuleb harjuda.
Iseasi on muidugi sõnavara. Kiivide "sweet as" (tähendab midagi stiilis "mulle meeldib see, mida sa ütled") ning muud selletaolised väljendid on täiesti klassika, nendest saab igaüks aru, aga isegi Kate'il ja Stul tekib piinlikke hetki, kui nad oma inglisepärase keelekasutusega pange panevad.
Viimati sai Anita (Kaikoura kohalik ehtekunstnik, kes meil vahel abiks käib) kulmukergituse osaliseks Kate'i teadaanne "I feel like a skank!". Inglismaal tähendab see teatavasti, et rääkija tunneb end musta ja räpasena (ning pärast nädal aega töörügamist, eks on tõsi kah), aga Uus-Meremaal nimetatakse skank'ideks ikkagi... prostituute.
"Sa ikka saad aru, mida sa just ütlesid, jah?" vaatas Anita pikalt Kate'ile otsa ning ma pidin tõdema, et oli hea tunne vahelduseks mitte ainus keelejobu olla.
Maja ookeanikaldal
Ma olen seda kohta, kuhu mõned päevad tagasi üle kolisime, Ookeanimajaks nimetama hakanud. Jah, sel on ka teisi omadusi, mis nimetamist vääriks - näiteks nagu sidruni- ja apelsinipuu, mis köögiakna taga kasvab, või lõputu ämblikute joru, kes üritavad oma võrke igasse mõeldavasse (ja mittemõeldavasse) nurka üles riputada - aga kõige suurem ja tähtsam ja mõjuvõimsam on ikkagi ookean. Ookean!
Asi algab juba hommikutundidel, kui äratus (olenevalt päevast vahemikus 5.30 kuni 6.30) meelitab rulood üles tõmbama ning hahetav silmapiir akna juures peatuma meelitab. "Varsti on päikesetõus." Laintemüha kostab tuppa ilma akent avamatagi.
Täna võinuks ma südamerahuga päikesetõusu sissegi magada - lihavõtted andsid võimaluse pikaks nädalavahetuseks, tööle kiirustada polnud vaja - aga harjumuspäraseks muutunud kellaaeg sundis silmad, plõks!, lahti tegema ja nii ma siis jälgisingi, kuidas päikeseratas üle silmapiiri hakkas venima, otse voodist, magamiskoti seest.
Ja ülejäänud päev? Lebo.
Kui eilsest poolelijäänud koristamine kümne-üheteist paiku viimaks valmis sai, tõin ma hommikusöögi kõrvale mõned mõrkjad apelsinid ja sidrunid, mis meil köögiakna taga kasvavad. Jahedaks kiskuvad ilmad ja pikk suvi on viljad üleküpsenuks muutnud ning kui need nädala-kahe jooksul korjamata jätta, läheb kogu C vitamiin lihtsalt raisku.
Kuna Kate ja Stu on nädalavahetuseks Christchurchi sõitnud ning enne esmaspäeva arvatavasti ei naase, olen ma majas üksi. Esimese korruse köök ja elutuba, teise korruse magamistuba, lai terass kaldanõlval, madala muruga siseõu - kõik on minu päralt.
Unelesin paar tundi Mike Gayle'i "Turning thirty" raamatuga ning kui päike päeva teise poolde hakkas veerema, läksin jalutuskäigule. Randa, kuhu mujale.
Soolamaigune õhk tuletab mulle alati meelde, miks mulle meeldib mere ääres elada. Ma ei tea, kas asi on puhtpsühholoogiline või vee ääres on tõesti kergem täie kopsuga hingata, aga sisemaal on õhk kuidagi... seismajäänud. Justkui keegi oleks selle korra juba läbi hinganud, et siis teistele taaskasutada jätta.
Siin, tuleb tunnistada, on see "mereõhu efekt" lausa mitmekordne. Kuigi ümberringi on karja-, heina- ja põllumaad ning külaelu lõhnad (üldjuhul, khm-khm, sõnniku näol) võiksid kasvõi sümboolselt eluga kaasas käia, ei tunne ma Cleverley rannas midagi muud peale ookeani. Adru ja soola. Iga kaldale rulluv laine toob järgmise pahmaka udust veepilve, mis tuule toel maa poole lendab, aga kuitahes hoolsalt ma muid lõhnasid ka taga ei ajaks, rannas tunnen ma ikka ja ainult merd.
Muide, kas keegi selgitaks mulle palun, miks merevesi nii triibuline on? Vee värv varieerub siin sinkjasmustast kuni türkiissiniseni, vahel mõnesajameetriste laikudena, vahel silmapiirini ühte sulades, ja ma ei ole seni veel üheltki inimeselt korralikku vastust saanud, miks ta nii selgete joontena välja joonistub.
Asi ei ole sügavuses-madaluses (sest põhi langeb otse kalda juures), sogase veega jõed siin kah puuduvad (Conway on üsna selge ning liustikusetteid siin ei ole). Pealegi, neid triipe võib kasvõi palja silmaga liikumas vaadata: paarkümmend lainet ning suur tumeda vee laik ongi kaldale toodud.
Pakkumisi?
Asi algab juba hommikutundidel, kui äratus (olenevalt päevast vahemikus 5.30 kuni 6.30) meelitab rulood üles tõmbama ning hahetav silmapiir akna juures peatuma meelitab. "Varsti on päikesetõus." Laintemüha kostab tuppa ilma akent avamatagi.
Täna võinuks ma südamerahuga päikesetõusu sissegi magada - lihavõtted andsid võimaluse pikaks nädalavahetuseks, tööle kiirustada polnud vaja - aga harjumuspäraseks muutunud kellaaeg sundis silmad, plõks!, lahti tegema ja nii ma siis jälgisingi, kuidas päikeseratas üle silmapiiri hakkas venima, otse voodist, magamiskoti seest.
Ja ülejäänud päev? Lebo.
Kui eilsest poolelijäänud koristamine kümne-üheteist paiku viimaks valmis sai, tõin ma hommikusöögi kõrvale mõned mõrkjad apelsinid ja sidrunid, mis meil köögiakna taga kasvavad. Jahedaks kiskuvad ilmad ja pikk suvi on viljad üleküpsenuks muutnud ning kui need nädala-kahe jooksul korjamata jätta, läheb kogu C vitamiin lihtsalt raisku.
Kuna Kate ja Stu on nädalavahetuseks Christchurchi sõitnud ning enne esmaspäeva arvatavasti ei naase, olen ma majas üksi. Esimese korruse köök ja elutuba, teise korruse magamistuba, lai terass kaldanõlval, madala muruga siseõu - kõik on minu päralt.
Unelesin paar tundi Mike Gayle'i "Turning thirty" raamatuga ning kui päike päeva teise poolde hakkas veerema, läksin jalutuskäigule. Randa, kuhu mujale.
Soolamaigune õhk tuletab mulle alati meelde, miks mulle meeldib mere ääres elada. Ma ei tea, kas asi on puhtpsühholoogiline või vee ääres on tõesti kergem täie kopsuga hingata, aga sisemaal on õhk kuidagi... seismajäänud. Justkui keegi oleks selle korra juba läbi hinganud, et siis teistele taaskasutada jätta.
Siin, tuleb tunnistada, on see "mereõhu efekt" lausa mitmekordne. Kuigi ümberringi on karja-, heina- ja põllumaad ning külaelu lõhnad (üldjuhul, khm-khm, sõnniku näol) võiksid kasvõi sümboolselt eluga kaasas käia, ei tunne ma Cleverley rannas midagi muud peale ookeani. Adru ja soola. Iga kaldale rulluv laine toob järgmise pahmaka udust veepilve, mis tuule toel maa poole lendab, aga kuitahes hoolsalt ma muid lõhnasid ka taga ei ajaks, rannas tunnen ma ikka ja ainult merd.
Muide, kas keegi selgitaks mulle palun, miks merevesi nii triibuline on? Vee värv varieerub siin sinkjasmustast kuni türkiissiniseni, vahel mõnesajameetriste laikudena, vahel silmapiirini ühte sulades, ja ma ei ole seni veel üheltki inimeselt korralikku vastust saanud, miks ta nii selgete joontena välja joonistub.
Asi ei ole sügavuses-madaluses (sest põhi langeb otse kalda juures), sogase veega jõed siin kah puuduvad (Conway on üsna selge ning liustikusetteid siin ei ole). Pealegi, neid triipe võib kasvõi palja silmaga liikumas vaadata: paarkümmend lainet ning suur tumeda vee laik ongi kaldale toodud.
Pakkumisi?
Maagiline inglise keel
Kui õhk üheksa paiku hommikul nii soojaks oli läinud, et kaks paari pükse ilmselgelt paljuks olid muutunud, teatasin ma Kate'ile, et võtan nüüd "underpants" (mõeldes selle all alumist püksipaari ehk pikki liibukaid, teadmata, et inglise keeles tähendab "underpants" ikka ja ainult lühikest aluspesu) ära, ning pidin naerust peaaegu et pikali kukkuma, kui ta mulle paar minutit hiljem teatas, et ta ei julgenud seda kommenteerima ka hakata, kuna "Noh, võib-olla nad olid sul villased või miskit..."
Mõtteid mererannast
Pole ime, et Conway Flati mererannas ükski hing ujumas ei käi. Need lained on jubedad!
Merepõhi läheb otse ranna juures järsult sügavaks, mille tõttu tugevad avamerelained otse kalda juures põhjamööda tagasi voolavad, kiskudes kõike endaga kaasa.
Ma julgesin täpselt nii kaugele sisse minna, et suured lained mulle nabani ulatusid - ja isegi siis tõmbas meri nii tugevasti sisse, et püsisin vaevu jalul.
Täna oli hea päev, mõistus oli kodus: ujuma ei läinud.
PS. Ma ei ole veel kunagi selliseid päikesetõuse näinud. Kunagi! Püüan pilti teha, näidata. Need, mis foto peal on, need on loojangud ja ainult "nurga tagant" näha. Päikesetõusud, seevastu, tulevad otse üle ookeani.
Merepõhi läheb otse ranna juures järsult sügavaks, mille tõttu tugevad avamerelained otse kalda juures põhjamööda tagasi voolavad, kiskudes kõike endaga kaasa.
Ma julgesin täpselt nii kaugele sisse minna, et suured lained mulle nabani ulatusid - ja isegi siis tõmbas meri nii tugevasti sisse, et püsisin vaevu jalul.
Täna oli hea päev, mõistus oli kodus: ujuma ei läinud.
PS. Ma ei ole veel kunagi selliseid päikesetõuse näinud. Kunagi! Püüan pilti teha, näidata. Need, mis foto peal on, need on loojangud ja ainult "nurga tagant" näha. Päikesetõusud, seevastu, tulevad otse üle ookeani.
Conway Flat. Kohal!
Mehed, ma elan külas. Mitte külas nagu "tädi Maali juures külas", vaid külas nagu "lobudik-majas-keset-põlde-ja-heinamaid-külas". Külas nagu aia-taga-on-kits-posti-külge-seotud külas. Külas nagu kui-sa-tahad-poodi-minna-siis-sõida-pool-tundi-autoga-lähimasse-linna külas. Külas nagu... külas, noh.
Ühel pool on ühed naabrid, teisel pool teised, aga kui need kaks välja arvata, siis järgmised on tükk maad kaugemal. Ja meri - meri on siinsamas.
Mul korraks tundus tegelt, et asi on liiga hea, et tõsi olla. Olin just Christchurch-Kaikoura bussi pealt maha astunud, sättisin oma kodinad tee juurde, koukisin kotist fliisi ja olin seda parajasti selga ajamas, kui käänaku tagant ilmus nähtavale hirmtolmune maastur, blond sasipea roolis, pruun hagijalaadne elukas esikäppadega kabiinile toetumas, ja sõitis kenasti minu teepoolele, kruusateel tolmu üles ajades.
"Tere Mike!"
"Tere!"
Tüüp on 22, päevitunud ja paaripäevase habemega, Billabongi plätud jalas, ja kui ma oleks mingi reklaamifirma gaddämet art-director, siis ma paneks ta kohe mingi meheliku kamarajura reklaamplakatile. Teksad ehk?
Mul kulus umbes 5 sekundit, et märgata tagaistmele visatud sukeldumisülikonda. "Jess, me oleme mererannas!" huilgasin ma mõttes ja tänasin mis-iganes-intuitsiooni, mis oli lasknud mul täna hommikupoolikul ühte Chrictchurchi second hand riiete poodi astuda, leida sealt JUMMALA ILUS (ja täpselt minu mõõtu!) ülikond ning see hetkegi kahtlemata ära osta.
"Soe see vesi siin praegu on?"
"No päris jahe."
"Kui jahe?"
"Ülikonda läheb arvatavasti tarvis."
"See on mul olemas, aga lühikeste varrukatega, mitte pikk."
"Jep, see kõlbab hästi."
Jehhuu!
Ja ma ei tea, ei taha veel ette ära rõõmustada, aga... kogu seltskond (mina, kaks inglast ja veel paar inimest, kes teisipäeval tulevad) kolime kolmapäeval teise majja - majja, mis asub täiesti mererannas. Nagu paarkümmend-meetrit-veepiirist mererannas. (Praegune on pigem nagu viieminutiline-jalutuskäik-veepiirist mererannas.)
Ja see maja, kus ma praegu olen, see on ikka täiesti varjamatult TÄIELIK lobudik! Ämblikuvõrgud, tolmused urkad, kulunud vaibad, vanad tekid. Mitte kusagil ei ole plastiku ja küprokseinte lõhna ka mitte, kõik on nagu mingis päevinäinud hobusetallis.
Kurat, mehed, mulle ikka räigelt meeldib siin =D
Ühel pool on ühed naabrid, teisel pool teised, aga kui need kaks välja arvata, siis järgmised on tükk maad kaugemal. Ja meri - meri on siinsamas.
Mul korraks tundus tegelt, et asi on liiga hea, et tõsi olla. Olin just Christchurch-Kaikoura bussi pealt maha astunud, sättisin oma kodinad tee juurde, koukisin kotist fliisi ja olin seda parajasti selga ajamas, kui käänaku tagant ilmus nähtavale hirmtolmune maastur, blond sasipea roolis, pruun hagijalaadne elukas esikäppadega kabiinile toetumas, ja sõitis kenasti minu teepoolele, kruusateel tolmu üles ajades.
"Tere Mike!"
"Tere!"
Tüüp on 22, päevitunud ja paaripäevase habemega, Billabongi plätud jalas, ja kui ma oleks mingi reklaamifirma gaddämet art-director, siis ma paneks ta kohe mingi meheliku kamarajura reklaamplakatile. Teksad ehk?
Mul kulus umbes 5 sekundit, et märgata tagaistmele visatud sukeldumisülikonda. "Jess, me oleme mererannas!" huilgasin ma mõttes ja tänasin mis-iganes-intuitsiooni, mis oli lasknud mul täna hommikupoolikul ühte Chrictchurchi second hand riiete poodi astuda, leida sealt JUMMALA ILUS (ja täpselt minu mõõtu!) ülikond ning see hetkegi kahtlemata ära osta.
"Soe see vesi siin praegu on?"
"No päris jahe."
"Kui jahe?"
"Ülikonda läheb arvatavasti tarvis."
"See on mul olemas, aga lühikeste varrukatega, mitte pikk."
"Jep, see kõlbab hästi."
Jehhuu!
Ja ma ei tea, ei taha veel ette ära rõõmustada, aga... kogu seltskond (mina, kaks inglast ja veel paar inimest, kes teisipäeval tulevad) kolime kolmapäeval teise majja - majja, mis asub täiesti mererannas. Nagu paarkümmend-meetrit-veepiirist mererannas. (Praegune on pigem nagu viieminutiline-jalutuskäik-veepiirist mererannas.)
Ja see maja, kus ma praegu olen, see on ikka täiesti varjamatult TÄIELIK lobudik! Ämblikuvõrgud, tolmused urkad, kulunud vaibad, vanad tekid. Mitte kusagil ei ole plastiku ja küprokseinte lõhna ka mitte, kõik on nagu mingis päevinäinud hobusetallis.
Kurat, mehed, mulle ikka räigelt meeldib siin =D
Rahvusvaheline maine
Kui Suurbritannia tahab oma mainet Manni silmis vähegi parandada, siis neil tuleb lõpetada idioot-tibide Uus-Meremaale saatmine. Vabandage väljenduse eest, aga tramaivõiküll!
"Kui pingviinid ei saa lennata, siis miks nad ainult hommikul rannas jalutavad? Kuhu nad päeval lähevad?"
Nad ujuvad, tibi. Nüüd mine pane natuke kõrgema vöökohaga püksid jalga ja natuke madalama vöökohaga pluus ei teeks ka paha, sest kõhulihaseid pole teil ollagi. See-eest hulluksajav aktsent, palju alkoholi, palju meiki ja olematud kombed.
Suurtes kogustes.
"Kui pingviinid ei saa lennata, siis miks nad ainult hommikul rannas jalutavad? Kuhu nad päeval lähevad?"
Nad ujuvad, tibi. Nüüd mine pane natuke kõrgema vöökohaga püksid jalga ja natuke madalama vöökohaga pluus ei teeks ka paha, sest kõhulihaseid pole teil ollagi. See-eest hulluksajav aktsent, palju alkoholi, palju meiki ja olematud kombed.
Suurtes kogustes.
Antarktika - 6 Herculese lennutunni kaugusel
Olin täna Antarktikale lähemal kui eales varem. Mitte küll füüsiliselt, kilomeetrite mõttes - sest Te Anau ja Queenstowni vaheline maantee on oluliselt rohkem lõunas kui Christchurch - kuid emotsionaalselt küll: veetsin suurema osa pärastlõunast Rahvusvahelise Antarktika Keskuse vahetus läheduses, sellest kolm tundi muuseumilaadses külaliskeskuses.
See oli tegelikult päris äge, jälgida, kuidas mu hingamine pindmiseks muutus, kui jalutasin administratiivhoonete suunaviitade poole. "Uus-Meremaa Antarktika Programm". Fffshhh! [sissehingamine] Ffahhh. [väljahingamine] "Itaalia Antarktika Programm". Fffshhh! Ffahhh. "Ameerika Ühendriikide Antarktika Programm". Fffshhh! Hfahhh. Ja siis...
"Raytheon". FFFSHHHHHHH! FFFFFAHHHHHHH.
Mul on siiamaani tunne, nagu seisaksin hallil kõnniteel, pilk madala kontormaja tumedate klaaside poole suunatud (Fffshhh! Ffahhh.), justkui lootes, et keegi neist müstilistest tugiisikutest suvatseb laisal laupäeva pärastlõunal aknad pärani lahti lükata (Fffshhh! Ffahhh.), märkab tumedapäist neidu igatsevalt vastu vahtimas (Fffshhh! Ffahhh.), ning hüüab: "Hae, kuule, meil on praegu abilist vaja. Saad tulla?"
Või veel! Fffshhh! Ffahhh.
Aga nagu isegi arvata võite, maja oli sama vaikne kui laupäev ise: mitte ükski aken ei liikunud mõnusas kahekümnekraadises sügispäevas. Või siis veel täpsemalt öeldes: ma ei näinud hoonete juures inimhingegi.
Aga ega mulle polnud väga palju rohkem vajagi. Ainuüksi teadmine, et sinkjashall ladu otse kontorihoone nurga taga on koht, kus hoitakse inimeste, kes töötavad Jääl, riideid ja muud vajalikku varustust (ja, oo!, kas ma mitte ei tea pärast raamatute lugemist, missugune on selle kättesaamise kord), ning metallist konteinerites on sorteerimist vajavad pakid, kuna 800 hooaega lõpetavat abitöölist ja teadlast toodi Herculestega Jäält alles eelmisel nädalal (ja, oo!, kas ma mitte ei seisa sama maandumisraja kõrval, kus need hiiglased maapinda puutuvad), oli uimastav.
Uus-Meremaal ei ütle tegelikult keegi "Antarktika", kui võõramaalased ja täitsaignorandid välja arvata - nad kutsuvad seda lihtsalt ja ilma keerutamata Jääks.
"Jaa, mu onu on kolm korda jääl käinud."
"Olin jääl aastal 1992. Meeldejääv kogemus!"
"Kas sa tahaksid kunagi jääle minna?"
Fffshhh! Ffahhh.
Ma seisin hallil kõnniteel, pilk madala kontormaja tumedate klaaside poole suunatud, ja tundsin nagu see oleks sama tõeline kui madalakspügatud rohelise muru soehapu hõng, kuidas lõhnab kärekuiv Jää õhk.
Mitte veel, mitte veel. See võtab natuke aega.
***
Antarktika külaliskeskus on tegelikult päris kihvt koht, kuhu Christchurchis minna. Üldjoontes keskmise muuseumi mõõtu, pakub see lisaks statsionaarsetele stendidele, puutetundlikele ekraanidele ja videotele lisaks ka -18-kraadist (koos tuulefaktoriga!) tormiruumi, sõitu samasuguse roomiksõidukiga, nagu me liustikul kimasime (ainult et oluliselt järsemate nõlvadega kruusahunnikutel), vigastada saanud pingviinide omamoodi "rehabilitatsioonikeskust" koos avalike toitmisaegadega ning minu kõige suuremat lemmikut: suureekraanilist filmi.
17-minutiline film, milles puudub nagu ka "Baraka" puhul igasugune inimkõne, lööb silme ette vaated jääkilbilt, kõrbeorgudest, merelt ja inimasustusest ning kui vaataja vähegi eel-emotsionaalselt vastuvõtlik tundub, segunevad kaadritega ka parajalt märjad silmad.
See oli tegelikult teine kord tolles külaliskeskuses, kui mul silmad veekalkvele kiskusid, sest esimene kord nahistasin ma vaikselt põski pühkida pingviinide "aediku" juures, kui rangluu- ja põlvemurruga Orlando pidevalt upakile vonksas, kivide ja puutükkide taha kinni jäi ning lõpuks teiste pingviinide vahele jõudes valju pahameeletormi tekitas, kuna natuke tervemad pingviinid ei saanud aru, miks see ringikakerdav tüüp neile äkki, heast peast, selga kukub.
See tilluke, kõigest 40-sentimeetrine olend ei ole ju süüdi, et ta Uus-Meremaa lõunaranniku juures paadimootorile ette jäi, nagu ei ole süüdi ka üks emane, kel puudub mootorilaba tõttu terve tiib, nagu ei ole süüdi ka halvatud külgedega, pimedate silmade ja teab-mis-vigastustega-veel pingviinid, kes rannale jäetuna kindla otsa oleksid leidnud, et nad sellised on.
Mäletan küll neid fotosid Teravmägede raamatukogust: hülged, kes plastikust kilekotid mereeluka pähe alla on neelanud, ja seetõttu surnuna rannale uhutud. Või pildid sealtsamast külaliskeskuse seinalt: pingviinid, kes lämbunud "kuuspakkide" plastikrõngaste tõttu. Või need, kes sattunud kalameeste võrkudesse.
Loom ei ole süüdi - loom lihtsalt ei tea. "Me hoiame ainult seda, mida armastame; armastame seda, mida mõistame; ja mõistame seda, mida uurime/õpime [study]," ütles üks plakat Antarktika keskuse seinal ja mul ei ole sellele midagi juurde lisada. Nõus olen, noh: plastiku alla neelanud hülged olid ka mulle suhteliselt kauge poleemika enne, kui ma sain aru, kui kaunis on Põhi.
Looduspildi foorumis ütles keegi (päris ammu ja kuna ma kirjutan praegu mälu järgi, siis ärge mind tsiteerige, aitäh ette ära), et tal on kahju huntidest, kes loomaaias kaheksaid liivale keerutavad, ning keegi vastas, et võib-olla tagavad need hundid, kes tunduvad kaheksat joostes aru kaotanud olevat, et looduses säilivad olendid, kes ei pea kaheksaid keerutama - seni, kuni loomaaia puur on ainus, kus laps metsikut looma oma meeltega saab kogeda.
Sest hoida seda, mida sa ei armasta ega tunne, võib tõesti keeruline olla. Kuidas üldse saaks õpetada inimolendit hoidma seda, mida ta ei suuda kogeda? Läbi õpiku? Fotode? Filmide? Ah?
Keskkooli ekskursioonid, tollal igavad ja arutud, hakkavad ühtäkki mõistliku ja vajalikuna tunduma. Katrinkaga lapsemeelselt puhtaks roogitud metsaalune kah.
***
Rääkisin Pauliga, kes oli 99-2000 Uus-Meremaa McMurdo tiimi mehaanik, ja Sue'ga, ameeriklaste 92-96 McMurdo kokaga. Sue, sealjuures, veetis McMurdos ka ühe talvehooaja.
Paul, silma järgi nii umbes 55-aastane kiitsakas meesterahvas, hoidis minuga vesteldes tavapärase, rütmiliselt sissekulunud giidijutu juurde. Teate küll, nagu sama asja viiesajandat korda üle rääkides, olgugi et mu küsimused lasknuks tal täitsa vabalt omas suunas heietada - millegipärast mees ei tahtnud mulle isiklikke seiku pajatada, ja väga kaua ma peale suruda ka ei saanud.
Sue, tiba kõõrdsilmne ja trullalaa-trallalaa olekuga naine, läks aga rõõmuga kogemuste jagamise teed ning vastas täpselt sellele, mida ma temalt küsisin - ja mu küsimused ei janunenud teps mitte klassikaliste leia-vastus-entsüklopeediast faktide järele.
"Miks sa läksid?"
"Tead, Antarktika on üks neid müstilisi kohti, kuhu kõik tahavad minna, ja seega mina tahtsin ka, olin sellele isegi mõelnud, aga kui ma päris ausalt ütlen, siis ma lihtsalt leidsin ajalehest kuulutuse, et nad otsisid kokka."
Umbes niimoodi. Ta ei vatranud mulle fakte stiilis Uudiseid Laiast Maailmast - noh, et naistel hakkavad seal küüned hästi tugevastu pragunema, ja et karvad-juuksed kasvavad kahekordse kiirusega, ja et vaatamata suurele söömale viskab suurem osa paar kilo alla - vaid rääkis lihtsalt sellest, mida ta seal tegi ja kuidas kõik oli.
Eriti läksid mu kõrvad kikki siis, kui ta mainis, et Raytheon kavatseb majanduslanguse ja eelarve kokkutõmbamise tõttu uuesti kiwisid abitööjõuna kasutama hakata, kuna ameeriklaste ülalpidamine (ja kohalelennutamine) maksab rohkem, ja minu (loogiline, eks?) mõttekäik oli see, et huvitav, kas nad avavad ka väljaspool Commonwealthi käibiva kandideerimise, või et kas sama võib kehtida Euroopa Liidu siseste programmide suhtes. Uppujale iga õlekõrs oluline, eksju?
Igatahes kevadeks tuleb end uuesti Chrischurchi komandeerida. Herculesed stardivad oktoobris.
See oli tegelikult päris äge, jälgida, kuidas mu hingamine pindmiseks muutus, kui jalutasin administratiivhoonete suunaviitade poole. "Uus-Meremaa Antarktika Programm". Fffshhh! [sissehingamine] Ffahhh. [väljahingamine] "Itaalia Antarktika Programm". Fffshhh! Ffahhh. "Ameerika Ühendriikide Antarktika Programm". Fffshhh! Hfahhh. Ja siis...
"Raytheon". FFFSHHHHHHH! FFFFFAHHHHHHH.
Mul on siiamaani tunne, nagu seisaksin hallil kõnniteel, pilk madala kontormaja tumedate klaaside poole suunatud (Fffshhh! Ffahhh.), justkui lootes, et keegi neist müstilistest tugiisikutest suvatseb laisal laupäeva pärastlõunal aknad pärani lahti lükata (Fffshhh! Ffahhh.), märkab tumedapäist neidu igatsevalt vastu vahtimas (Fffshhh! Ffahhh.), ning hüüab: "Hae, kuule, meil on praegu abilist vaja. Saad tulla?"
Või veel! Fffshhh! Ffahhh.
Aga nagu isegi arvata võite, maja oli sama vaikne kui laupäev ise: mitte ükski aken ei liikunud mõnusas kahekümnekraadises sügispäevas. Või siis veel täpsemalt öeldes: ma ei näinud hoonete juures inimhingegi.
Aga ega mulle polnud väga palju rohkem vajagi. Ainuüksi teadmine, et sinkjashall ladu otse kontorihoone nurga taga on koht, kus hoitakse inimeste, kes töötavad Jääl, riideid ja muud vajalikku varustust (ja, oo!, kas ma mitte ei tea pärast raamatute lugemist, missugune on selle kättesaamise kord), ning metallist konteinerites on sorteerimist vajavad pakid, kuna 800 hooaega lõpetavat abitöölist ja teadlast toodi Herculestega Jäält alles eelmisel nädalal (ja, oo!, kas ma mitte ei seisa sama maandumisraja kõrval, kus need hiiglased maapinda puutuvad), oli uimastav.
Uus-Meremaal ei ütle tegelikult keegi "Antarktika", kui võõramaalased ja täitsaignorandid välja arvata - nad kutsuvad seda lihtsalt ja ilma keerutamata Jääks.
"Jaa, mu onu on kolm korda jääl käinud."
"Olin jääl aastal 1992. Meeldejääv kogemus!"
"Kas sa tahaksid kunagi jääle minna?"
Fffshhh! Ffahhh.
Ma seisin hallil kõnniteel, pilk madala kontormaja tumedate klaaside poole suunatud, ja tundsin nagu see oleks sama tõeline kui madalakspügatud rohelise muru soehapu hõng, kuidas lõhnab kärekuiv Jää õhk.
Mitte veel, mitte veel. See võtab natuke aega.
***
Antarktika külaliskeskus on tegelikult päris kihvt koht, kuhu Christchurchis minna. Üldjoontes keskmise muuseumi mõõtu, pakub see lisaks statsionaarsetele stendidele, puutetundlikele ekraanidele ja videotele lisaks ka -18-kraadist (koos tuulefaktoriga!) tormiruumi, sõitu samasuguse roomiksõidukiga, nagu me liustikul kimasime (ainult et oluliselt järsemate nõlvadega kruusahunnikutel), vigastada saanud pingviinide omamoodi "rehabilitatsioonikeskust" koos avalike toitmisaegadega ning minu kõige suuremat lemmikut: suureekraanilist filmi.
17-minutiline film, milles puudub nagu ka "Baraka" puhul igasugune inimkõne, lööb silme ette vaated jääkilbilt, kõrbeorgudest, merelt ja inimasustusest ning kui vaataja vähegi eel-emotsionaalselt vastuvõtlik tundub, segunevad kaadritega ka parajalt märjad silmad.
See oli tegelikult teine kord tolles külaliskeskuses, kui mul silmad veekalkvele kiskusid, sest esimene kord nahistasin ma vaikselt põski pühkida pingviinide "aediku" juures, kui rangluu- ja põlvemurruga Orlando pidevalt upakile vonksas, kivide ja puutükkide taha kinni jäi ning lõpuks teiste pingviinide vahele jõudes valju pahameeletormi tekitas, kuna natuke tervemad pingviinid ei saanud aru, miks see ringikakerdav tüüp neile äkki, heast peast, selga kukub.
See tilluke, kõigest 40-sentimeetrine olend ei ole ju süüdi, et ta Uus-Meremaa lõunaranniku juures paadimootorile ette jäi, nagu ei ole süüdi ka üks emane, kel puudub mootorilaba tõttu terve tiib, nagu ei ole süüdi ka halvatud külgedega, pimedate silmade ja teab-mis-vigastustega-veel pingviinid, kes rannale jäetuna kindla otsa oleksid leidnud, et nad sellised on.
Mäletan küll neid fotosid Teravmägede raamatukogust: hülged, kes plastikust kilekotid mereeluka pähe alla on neelanud, ja seetõttu surnuna rannale uhutud. Või pildid sealtsamast külaliskeskuse seinalt: pingviinid, kes lämbunud "kuuspakkide" plastikrõngaste tõttu. Või need, kes sattunud kalameeste võrkudesse.
Loom ei ole süüdi - loom lihtsalt ei tea. "Me hoiame ainult seda, mida armastame; armastame seda, mida mõistame; ja mõistame seda, mida uurime/õpime [study]," ütles üks plakat Antarktika keskuse seinal ja mul ei ole sellele midagi juurde lisada. Nõus olen, noh: plastiku alla neelanud hülged olid ka mulle suhteliselt kauge poleemika enne, kui ma sain aru, kui kaunis on Põhi.
Looduspildi foorumis ütles keegi (päris ammu ja kuna ma kirjutan praegu mälu järgi, siis ärge mind tsiteerige, aitäh ette ära), et tal on kahju huntidest, kes loomaaias kaheksaid liivale keerutavad, ning keegi vastas, et võib-olla tagavad need hundid, kes tunduvad kaheksat joostes aru kaotanud olevat, et looduses säilivad olendid, kes ei pea kaheksaid keerutama - seni, kuni loomaaia puur on ainus, kus laps metsikut looma oma meeltega saab kogeda.
Sest hoida seda, mida sa ei armasta ega tunne, võib tõesti keeruline olla. Kuidas üldse saaks õpetada inimolendit hoidma seda, mida ta ei suuda kogeda? Läbi õpiku? Fotode? Filmide? Ah?
Keskkooli ekskursioonid, tollal igavad ja arutud, hakkavad ühtäkki mõistliku ja vajalikuna tunduma. Katrinkaga lapsemeelselt puhtaks roogitud metsaalune kah.
***
Rääkisin Pauliga, kes oli 99-2000 Uus-Meremaa McMurdo tiimi mehaanik, ja Sue'ga, ameeriklaste 92-96 McMurdo kokaga. Sue, sealjuures, veetis McMurdos ka ühe talvehooaja.
Paul, silma järgi nii umbes 55-aastane kiitsakas meesterahvas, hoidis minuga vesteldes tavapärase, rütmiliselt sissekulunud giidijutu juurde. Teate küll, nagu sama asja viiesajandat korda üle rääkides, olgugi et mu küsimused lasknuks tal täitsa vabalt omas suunas heietada - millegipärast mees ei tahtnud mulle isiklikke seiku pajatada, ja väga kaua ma peale suruda ka ei saanud.
Sue, tiba kõõrdsilmne ja trullalaa-trallalaa olekuga naine, läks aga rõõmuga kogemuste jagamise teed ning vastas täpselt sellele, mida ma temalt küsisin - ja mu küsimused ei janunenud teps mitte klassikaliste leia-vastus-entsüklopeediast faktide järele.
"Miks sa läksid?"
"Tead, Antarktika on üks neid müstilisi kohti, kuhu kõik tahavad minna, ja seega mina tahtsin ka, olin sellele isegi mõelnud, aga kui ma päris ausalt ütlen, siis ma lihtsalt leidsin ajalehest kuulutuse, et nad otsisid kokka."
Umbes niimoodi. Ta ei vatranud mulle fakte stiilis Uudiseid Laiast Maailmast - noh, et naistel hakkavad seal küüned hästi tugevastu pragunema, ja et karvad-juuksed kasvavad kahekordse kiirusega, ja et vaatamata suurele söömale viskab suurem osa paar kilo alla - vaid rääkis lihtsalt sellest, mida ta seal tegi ja kuidas kõik oli.
Eriti läksid mu kõrvad kikki siis, kui ta mainis, et Raytheon kavatseb majanduslanguse ja eelarve kokkutõmbamise tõttu uuesti kiwisid abitööjõuna kasutama hakata, kuna ameeriklaste ülalpidamine (ja kohalelennutamine) maksab rohkem, ja minu (loogiline, eks?) mõttekäik oli see, et huvitav, kas nad avavad ka väljaspool Commonwealthi käibiva kandideerimise, või et kas sama võib kehtida Euroopa Liidu siseste programmide suhtes. Uppujale iga õlekõrs oluline, eksju?
Igatahes kevadeks tuleb end uuesti Chrischurchi komandeerida. Herculesed stardivad oktoobris.
Tellimine:
Postitused (Atom)